|
|
Pink Floyd
(Inglismaa)
Pink Floyd on inglise rock-bänd, tuntud eelkõige oma filosoofiliste laulusõnade, hinnatud klassikalise rocki palade, uuenduslike plaadiümbriste ja viimistletud kontsertide poolest. Pink Floyd on oma 300-miljonilise plaadimüügiga üks mõjukamaid ja edukamaid rock-ansambleid. Pink Floyd sai alguse aastal 1964, kui kitarristid Bob Klose ja Roger Waters, trummar Nick Mason ja puhkpillimängija Rick Wright moodustasid ansambli "Tea Set". Peagi liitus sellega ka kitarrist Syd Barrett, kes sai peamiseks vokalistiks. Kui ilmnes, et nimi "Tea Set" oli juba kasutusel, pakkus Barrett välja nime "The Pink Floyd Sounds" bluusimuusikute Pink Andersoni ja Floyd Coucili järgi. Peagi kadus sõna "sounds" ansambli nimest. Alguses tehti uusversioone kuulsamatest rhythm & bluesi lugudest nagu "Louie, Louie", lisades neile pikki improviseeritud osasid ning ulmelisi soolosid. Džässi-mõjutustega Klose lahkus bändist pisut enne seda, kui Pink Floyd hakkas lindistama ning Barrett võttis temalt üle kõik kitarrimängu kohustused. Watersist sai ansambli bassist ja Wrightist klahvpillimängija. Barrett hakkas ise laule kirjutama, saades peamiselt inspiratsiooni ameerika ja inglise psühhedeelsest rockist. Pink Floyd kogus palju populaarsust ning 1966. aasta oktoobris sõlmisid nad esimese lepingu mänedžeride Peter Jenneri ja Andrew Kingiga. Järgmise aasta algul lasti välja singlid "Arnold Layne" ja "See Emily Play", mis jõudsid Inglismaa singlite edetabelis vastavalt kahekümnendale ja kuuendale kohale. Augustis ilmus ansambli debüütplaat "The Piper at the Gates of Down", mida peetakse nüüd inglise psühhedeelilise muusika parimaks näiteks. Toonased kriitikud hindasid plaati hästi ja tänapäeval loetakse see parimate debüütalbumite sekka. Barretti kirjutatud lugusid iseloomustasid sürreaalsed ja poeetilised sõnad ning eksperimenteerimine muusikas (kasutati palju uut stereo-tehnoloogiat ja elektroonilisi klahvpille), mis on läbi aja olnud üks Pink Floydile omaseid tunnuseid. Album oli tõeline hitt ning jõudis Inglismaal albumite müügis 6. positsioonile. Sel ajal tuuritas bänd ka Jimi Hendrixiga, mis aitas kõvasti kaasa nende populaarsusele. Samal ajal, kui bänd üha enam kuulsust kogus, hakkas narkootikumide manustamisest ja tuuritamisest tingitud stress Barretti seisundit mõjutama. Barretti veidrat käitumist selgitatakse tihti küll mõnuainete manustamisega, kuid paljud peavad põhjuseks juba varasemalt avaldunud skisofreeniat, mille tõid uuesti esile narkootikumid. 1968 jaanuaris liitus bändiga kitarrist David Gilmour, et asendada Barrettit esinemistel. Barretti käitumine muutus ühe raskemini etteaimatavaks ja pideva LSD kasutamise tõttu muutus ta vaimselt väga ebastabiilseks, vahtides sageli tühjusesse samal ajal, kui ülejäänud bänd esines. Osadel kontsertidel suutis Barrett mängida vaid ühe akordi ning asus seejärel kitarri ümber häälestama. Teised liikmed ei võtnud teda enam avalikele esinemistele ning Barrett lahkus bändist ametlikult 1968. aasta aprillis. Muusikaliselt oli see periood bändi jaoks eksperimenteerimise aeg. Kõik liikmed kirjutasid erinevat materjali, andes bändi muusikale tooni, mis erines nii eelnevast perioodist kui ka tuleviku lihvitud kõlast. Waters kirjutas peamiselt madalaid džässilikke meloodiaid domineerivate bassikäikude ja keeruliste, sümboolsete laulusõnadega, Gilmour keskendus kitarrirohketele bluusilikele lugudele ning Wright eelistas meloodilisi ja sageli psühhedeelseid meloodiaid. Ansambli teist albumit "A Saucerful of Secrets’it", mis väljastati 1968. aasta juunis, peetakse vaieldavalt üheks esimeseks progressiivse rocki albumiteks. Kuigi Barrett ei osalenud enam selle plaadi lindistamisel, võis sealt leida siiski rohkelt talle iseloomulikku psühhedeelset stiili kombineeritult eksperimentaalse muusika ja heliefektidega. Kollektiivi järgmiseks stuudioalbumiks oli 1970. aasta "Atom Heart Mother", mis oli nende esimene koos orkestriga lindistatud teos. Albumi esimene pool koosnes 23-minutilisest albumiga samanimelisest sümfoonilise rocki instrumentaalloost ning teisel poolel oli kolm soololugu Watersilt, Gilmourilt ja Wrightilt ning kolmeosalisest instrumentaalloost "Alan’s Psychedelic Breakfast", mille taustaks räägib ansambli helitehnik erinevatest hommikusöökidest. Kuigi "Atom Heart Mother’it" peetakse ansambli nõrgimaks tööks, suutis see tulla Inglismaa edetabelis esimesele kohale. David Gilmour on hiljem viidanud albumile kui rämpsuhunnikule ning Waters on pidanud seda sobivaks prügikasti viskamiseks, et keegi ei peaks seda kunagi kuulama. 1971. aasta album "Meddle" näitas bändi tulevikusuunda. Kadus seos psühhedeelse rockiga ning loodi muusikasuund, mida on tänapäevalgi keeruline liigitada. Muusika muutus ühtlasemaks ning paranes laulukirjutusoskus. Ansambli liikmed peavad tänapäeval "Meddle’it" esimeseks tõeliseks Pink Floydi albumiks. Algas Watersi roll peamise laulukirjutajana. 1973. aastal ilmunud erakordselt edukas "Dark Side of the Moon" viis bändi populaarsuse tipule. Sellest sai kollektiivi esimene plaat, mis jõudis USA albumimüügiedetabelisse ning on praeguse seisuga üks enimmüüdud albumeid USAs. Album püsis Billboardi Top 200-s 741 nädalat, püstitades uue rekordi. "Dark Side of the Moon'i" peetakse esimeseks teemaalbumiks maailmas. Albumi helilises osas oli tähtis osa saksofonil ning naistaustavokaalil. Sõnad kirjeldavad erinevaid surveid, mida igapäevaelu inimeste peale sunnib. Märkimisväärne on ka plaadi lindistuskvaliteet, mis on võrreldav nüüdisajal lindistatud teostega. 1975. aastal ilmus kauaoodatud "Wish You Were Here", mille teemaks oli lähedaste eemalolek (viide Syd Barrettile), ning kaugenemine moraalist igapäevaelus. Lisaks akustilisele tiitelloole oli plaadil 9-osaline suures osas instrumentaalne "Shine On You Crazy Diamond", mis oli pühendatud Syd Barrettile. Mitmed ansambli mõjutused kohtusid sellel plaadil – meeleolulised klahvpilliosad, bluusilikud kitarrisoolod, džässist inspireeritud saksofonipalad ning džäss-fusion'ilik helipilt. "Wish You Were Here" oli esimene Pink Floydi album, mis tuli esikohale nii briti kui USA edetabelites ning kriitikud hindavad seda sama kõrgelt kui "Dark Side of the Moon'i". Roger Waters asus nõudma endale üha enam sõnaõigust ansamblis. Wrighti panus muutus pea olematuks ning ta vallandati enne suurteose "The Wall" lindistamist. Selle perioodi muusikat peetakse sõnadest vähemtähsaks, osaliselt klahvpillide sujuva hääbumise ning osaliselt Watersi geniaalsele laulukirjutusoskusele. 1977. aasta "Animals’iga", mis põhines George Orwelli "Loomade farmil", sattus ansambel punk-rocki austajate kriitika alla oma liiga uhkeldava ning keerulise muusika poolest, olles kaotanud varase rock’n’rolli lihtsuse. Albumil on 3 üle 10-minutilist lugu: "Pigs", "Dogs", ja "Sheep", mis sümboliseerivad ühiskondlikke klasse, ning lühike kaheosaline "Pigs on the Wing". Plaadi kaanekujundusel olev tehaste kohal hõljuv seakujuline õhupall sai hiljem ka bändi kontsertidel kujunduselemendiks. 1979. aasta duubelalbumit "The Wall" peetakse tihti bändi parimaks saavutuseks pärast "Dark Side of the Moon'i". "The Wall’i" läbivateks teemadeks on üksindus ja suhtlemisvõimetus, mis avaldus metafoorina müürist, mille rock-muusik enda ja publiku vahele ehitab. "The Wall" jõudis Billboardis 1. kohale ning jäi sinna 15 nädalaks. "The Wall’ilt" väljastati ka kaks singlit: 1979. aasta parim rocklugu "Another Brick in the Wall Part II" ja klassikalise rockiraadio lemmik "Comfortably Numb". Kriitikud hindasid albumit kõrgelt ning selle müüginumbrid on nüüdseks ületanud 30 miljoni piiri. 1982. aasta edukas kunstfilm "Pink Floyd: The Wall" oli pooleteisttunnine muusikavideo albumile. 1983. aasta album "The Final Cut’i" oli toonilt veel süngem kui "The Wall", keskendudes suures osas sõjale ning tolleaegse maailmapoliitika kritiseerimisele. Pärast selle albumi väljastamist tekkisid Gilmouri ja Watersi vahel niivõrd suured lahkhelid, et viimane otsustas ansamblist lahkuda, jättes bändi ilma peamise loova jõuta. Samal ajal, kui Waters töötas oma teise sooloalbumi "Radio K.A.O.S.’ega", lindistasid David Gilmour ja Nick Mason uut Pink Floydi albumit, vaatamata Watersi nõudmisele, et pärast tema lahkumist peaks kollektiiv nime vahetama. 1987. aasta lõpul välja antud album "A Momentary Lapse of Reason" suutis nii briti kui USA edetabelites võidelda välja 3. koha. Tuuritamisel liitus ansambliga taas Rick Wright. Kuna Masoni ja Wrighti osa albumi lindistamisel ja materjali kirjutamisel oli olnud minimaalne, arvavad paljud, et plaati tuleks pidada David Gilmouri sooloplaadiks. Albumile järgnenud tuur osutus äärmiselt tulusaks ning järgneval aastal lasti välja kontsertalbum ja –video "The Delicate Sound of Thunder". 1994. aastal ilmus "The Division Bell", mis on siiani jäänud kollektiivi viimaseks stuudioalbumiks. Kriitikud võtsid selle vastu suure pettumusega, kuna oli üha raskem luua endiste meistriteoste tasemel plaate. Pärast "The Division Bell’i" on liikmed tegelenud peamiselt sooloprojektidega, tulles kokku vaid mõneks üksikuks heategevusürituseks. 2005. aasta juulis astus originaalkoosseis Gilmour, Waters, Mason ja Wright esimest korda pärast Watersi lahkumist koos lavale heategevuslikul üritusel Live 8, kus esitati 4 lugu. Selle esinemise järgselt pakuti ansamblile 250 miljonit dollarit originaalkoosseisuga maailmaturnee eest, kuid liikmed on siiani pakkumise tagasi lükanud. Pärast Syd Barretti surma 7. juulil 2006 andis bänd veel lootust üheks mälestuskontserdiks.
(Inglismaa)
Pink Floyd on inglise rock-bänd, tuntud eelkõige oma filosoofiliste laulusõnade, hinnatud klassikalise rocki palade, uuenduslike plaadiümbriste ja viimistletud kontsertide poolest. Pink Floyd on oma 300-miljonilise plaadimüügiga üks mõjukamaid ja edukamaid rock-ansambleid. Pink Floyd sai alguse aastal 1964, kui kitarristid Bob Klose ja Roger Waters, trummar Nick Mason ja puhkpillimängija Rick Wright moodustasid ansambli "Tea Set". Peagi liitus sellega ka kitarrist Syd Barrett, kes sai peamiseks vokalistiks. Kui ilmnes, et nimi "Tea Set" oli juba kasutusel, pakkus Barrett välja nime "The Pink Floyd Sounds" bluusimuusikute Pink Andersoni ja Floyd Coucili järgi. Peagi kadus sõna "sounds" ansambli nimest. Alguses tehti uusversioone kuulsamatest rhythm & bluesi lugudest nagu "Louie, Louie", lisades neile pikki improviseeritud osasid ning ulmelisi soolosid. Džässi-mõjutustega Klose lahkus bändist pisut enne seda, kui Pink Floyd hakkas lindistama ning Barrett võttis temalt üle kõik kitarrimängu kohustused. Watersist sai ansambli bassist ja Wrightist klahvpillimängija. Barrett hakkas ise laule kirjutama, saades peamiselt inspiratsiooni ameerika ja inglise psühhedeelsest rockist. Pink Floyd kogus palju populaarsust ning 1966. aasta oktoobris sõlmisid nad esimese lepingu mänedžeride Peter Jenneri ja Andrew Kingiga. Järgmise aasta algul lasti välja singlid "Arnold Layne" ja "See Emily Play", mis jõudsid Inglismaa singlite edetabelis vastavalt kahekümnendale ja kuuendale kohale. Augustis ilmus ansambli debüütplaat "The Piper at the Gates of Down", mida peetakse nüüd inglise psühhedeelilise muusika parimaks näiteks. Toonased kriitikud hindasid plaati hästi ja tänapäeval loetakse see parimate debüütalbumite sekka. Barretti kirjutatud lugusid iseloomustasid sürreaalsed ja poeetilised sõnad ning eksperimenteerimine muusikas (kasutati palju uut stereo-tehnoloogiat ja elektroonilisi klahvpille), mis on läbi aja olnud üks Pink Floydile omaseid tunnuseid. Album oli tõeline hitt ning jõudis Inglismaal albumite müügis 6. positsioonile. Sel ajal tuuritas bänd ka Jimi Hendrixiga, mis aitas kõvasti kaasa nende populaarsusele. Samal ajal, kui bänd üha enam kuulsust kogus, hakkas narkootikumide manustamisest ja tuuritamisest tingitud stress Barretti seisundit mõjutama. Barretti veidrat käitumist selgitatakse tihti küll mõnuainete manustamisega, kuid paljud peavad põhjuseks juba varasemalt avaldunud skisofreeniat, mille tõid uuesti esile narkootikumid. 1968 jaanuaris liitus bändiga kitarrist David Gilmour, et asendada Barrettit esinemistel. Barretti käitumine muutus ühe raskemini etteaimatavaks ja pideva LSD kasutamise tõttu muutus ta vaimselt väga ebastabiilseks, vahtides sageli tühjusesse samal ajal, kui ülejäänud bänd esines. Osadel kontsertidel suutis Barrett mängida vaid ühe akordi ning asus seejärel kitarri ümber häälestama. Teised liikmed ei võtnud teda enam avalikele esinemistele ning Barrett lahkus bändist ametlikult 1968. aasta aprillis. Muusikaliselt oli see periood bändi jaoks eksperimenteerimise aeg. Kõik liikmed kirjutasid erinevat materjali, andes bändi muusikale tooni, mis erines nii eelnevast perioodist kui ka tuleviku lihvitud kõlast. Waters kirjutas peamiselt madalaid džässilikke meloodiaid domineerivate bassikäikude ja keeruliste, sümboolsete laulusõnadega, Gilmour keskendus kitarrirohketele bluusilikele lugudele ning Wright eelistas meloodilisi ja sageli psühhedeelseid meloodiaid. Ansambli teist albumit "A Saucerful of Secrets’it", mis väljastati 1968. aasta juunis, peetakse vaieldavalt üheks esimeseks progressiivse rocki albumiteks. Kuigi Barrett ei osalenud enam selle plaadi lindistamisel, võis sealt leida siiski rohkelt talle iseloomulikku psühhedeelset stiili kombineeritult eksperimentaalse muusika ja heliefektidega. Kollektiivi järgmiseks stuudioalbumiks oli 1970. aasta "Atom Heart Mother", mis oli nende esimene koos orkestriga lindistatud teos. Albumi esimene pool koosnes 23-minutilisest albumiga samanimelisest sümfoonilise rocki instrumentaalloost ning teisel poolel oli kolm soololugu Watersilt, Gilmourilt ja Wrightilt ning kolmeosalisest instrumentaalloost "Alan’s Psychedelic Breakfast", mille taustaks räägib ansambli helitehnik erinevatest hommikusöökidest. Kuigi "Atom Heart Mother’it" peetakse ansambli nõrgimaks tööks, suutis see tulla Inglismaa edetabelis esimesele kohale. David Gilmour on hiljem viidanud albumile kui rämpsuhunnikule ning Waters on pidanud seda sobivaks prügikasti viskamiseks, et keegi ei peaks seda kunagi kuulama. 1971. aasta album "Meddle" näitas bändi tulevikusuunda. Kadus seos psühhedeelse rockiga ning loodi muusikasuund, mida on tänapäevalgi keeruline liigitada. Muusika muutus ühtlasemaks ning paranes laulukirjutusoskus. Ansambli liikmed peavad tänapäeval "Meddle’it" esimeseks tõeliseks Pink Floydi albumiks. Algas Watersi roll peamise laulukirjutajana. 1973. aastal ilmunud erakordselt edukas "Dark Side of the Moon" viis bändi populaarsuse tipule. Sellest sai kollektiivi esimene plaat, mis jõudis USA albumimüügiedetabelisse ning on praeguse seisuga üks enimmüüdud albumeid USAs. Album püsis Billboardi Top 200-s 741 nädalat, püstitades uue rekordi. "Dark Side of the Moon'i" peetakse esimeseks teemaalbumiks maailmas. Albumi helilises osas oli tähtis osa saksofonil ning naistaustavokaalil. Sõnad kirjeldavad erinevaid surveid, mida igapäevaelu inimeste peale sunnib. Märkimisväärne on ka plaadi lindistuskvaliteet, mis on võrreldav nüüdisajal lindistatud teostega. 1975. aastal ilmus kauaoodatud "Wish You Were Here", mille teemaks oli lähedaste eemalolek (viide Syd Barrettile), ning kaugenemine moraalist igapäevaelus. Lisaks akustilisele tiitelloole oli plaadil 9-osaline suures osas instrumentaalne "Shine On You Crazy Diamond", mis oli pühendatud Syd Barrettile. Mitmed ansambli mõjutused kohtusid sellel plaadil – meeleolulised klahvpilliosad, bluusilikud kitarrisoolod, džässist inspireeritud saksofonipalad ning džäss-fusion'ilik helipilt. "Wish You Were Here" oli esimene Pink Floydi album, mis tuli esikohale nii briti kui USA edetabelites ning kriitikud hindavad seda sama kõrgelt kui "Dark Side of the Moon'i". Roger Waters asus nõudma endale üha enam sõnaõigust ansamblis. Wrighti panus muutus pea olematuks ning ta vallandati enne suurteose "The Wall" lindistamist. Selle perioodi muusikat peetakse sõnadest vähemtähsaks, osaliselt klahvpillide sujuva hääbumise ning osaliselt Watersi geniaalsele laulukirjutusoskusele. 1977. aasta "Animals’iga", mis põhines George Orwelli "Loomade farmil", sattus ansambel punk-rocki austajate kriitika alla oma liiga uhkeldava ning keerulise muusika poolest, olles kaotanud varase rock’n’rolli lihtsuse. Albumil on 3 üle 10-minutilist lugu: "Pigs", "Dogs", ja "Sheep", mis sümboliseerivad ühiskondlikke klasse, ning lühike kaheosaline "Pigs on the Wing". Plaadi kaanekujundusel olev tehaste kohal hõljuv seakujuline õhupall sai hiljem ka bändi kontsertidel kujunduselemendiks. 1979. aasta duubelalbumit "The Wall" peetakse tihti bändi parimaks saavutuseks pärast "Dark Side of the Moon'i". "The Wall’i" läbivateks teemadeks on üksindus ja suhtlemisvõimetus, mis avaldus metafoorina müürist, mille rock-muusik enda ja publiku vahele ehitab. "The Wall" jõudis Billboardis 1. kohale ning jäi sinna 15 nädalaks. "The Wall’ilt" väljastati ka kaks singlit: 1979. aasta parim rocklugu "Another Brick in the Wall Part II" ja klassikalise rockiraadio lemmik "Comfortably Numb". Kriitikud hindasid albumit kõrgelt ning selle müüginumbrid on nüüdseks ületanud 30 miljoni piiri. 1982. aasta edukas kunstfilm "Pink Floyd: The Wall" oli pooleteisttunnine muusikavideo albumile. 1983. aasta album "The Final Cut’i" oli toonilt veel süngem kui "The Wall", keskendudes suures osas sõjale ning tolleaegse maailmapoliitika kritiseerimisele. Pärast selle albumi väljastamist tekkisid Gilmouri ja Watersi vahel niivõrd suured lahkhelid, et viimane otsustas ansamblist lahkuda, jättes bändi ilma peamise loova jõuta. Samal ajal, kui Waters töötas oma teise sooloalbumi "Radio K.A.O.S.’ega", lindistasid David Gilmour ja Nick Mason uut Pink Floydi albumit, vaatamata Watersi nõudmisele, et pärast tema lahkumist peaks kollektiiv nime vahetama. 1987. aasta lõpul välja antud album "A Momentary Lapse of Reason" suutis nii briti kui USA edetabelites võidelda välja 3. koha. Tuuritamisel liitus ansambliga taas Rick Wright. Kuna Masoni ja Wrighti osa albumi lindistamisel ja materjali kirjutamisel oli olnud minimaalne, arvavad paljud, et plaati tuleks pidada David Gilmouri sooloplaadiks. Albumile järgnenud tuur osutus äärmiselt tulusaks ning järgneval aastal lasti välja kontsertalbum ja –video "The Delicate Sound of Thunder". 1994. aastal ilmus "The Division Bell", mis on siiani jäänud kollektiivi viimaseks stuudioalbumiks. Kriitikud võtsid selle vastu suure pettumusega, kuna oli üha raskem luua endiste meistriteoste tasemel plaate. Pärast "The Division Bell’i" on liikmed tegelenud peamiselt sooloprojektidega, tulles kokku vaid mõneks üksikuks heategevusürituseks. 2005. aasta juulis astus originaalkoosseis Gilmour, Waters, Mason ja Wright esimest korda pärast Watersi lahkumist koos lavale heategevuslikul üritusel Live 8, kus esitati 4 lugu. Selle esinemise järgselt pakuti ansamblile 250 miljonit dollarit originaalkoosseisuga maailmaturnee eest, kuid liikmed on siiani pakkumise tagasi lükanud. Pärast Syd Barretti surma 7. juulil 2006 andis bänd veel lootust üheks mälestuskontserdiks.
|
|
Genesis
(Inglismaa)
Ansambli ajalugu algas aastal 1967, kui viis Charterhouse’i kooli 17-aastast õpilast saatsid oma koolibändi demolindistuse tuntud produtsendile Jonathan Kingile. Koolipoiste ansamblil polnud tegelikult veel nimegi: õpilane Peter Gabriel laulis ja mängis flööti, Mike Rutherford sõrmitses bassi, Anthony Phillips oli kitarrist, Tony Banks mängis klahve ning Chris Stewart trumme. Kuid too Kingi-nimeline produtsent nägi koolipoistes sädet, soovitas nende bändile isegi hea nime – Genesis, ning tegi omal riisikol nendega koguni plaadistuslepingu. Selle tulemusena ilmuski aastal 1969 debüütalbum „From Genesis to Revelation”, kuid produtsendile oleks see küll äärepealt pankroti kaasa toonud, sest plaadi müügiedu oli nullilähedane. Võib arvata, et King ei tahtnud pärast seda Genesisest enam midagi kuulda ega näha, kuid noormehed ei heitnud meelt ning otsustasid oma käe peal jätkata. Ebaõnnestunud debüütalbumile järgnenud plaat „Trespass” jäi 1970. aastal samuti tähelepanuta ning alles kolmas album „Nursery Cryme” andis kriitikute arvates mõningat lootust. Tõsi, Genesis oli selleks ajaks läbi teinud ka koosseisuvahetuse: kitarri mängis nüüd Steve Hackett ja trummide taga istus ei keegi muu kui Phil Collins. Uute liikmete ning värskete ideedega ilmus Genesisel kohe neljas plaat „Foxtrot” ning koos sellega tuli ka esimene läbimurre Briti edetabelitesse. Pole ka imestada, sest „Foxtrot’il” on seitsmeosaline süit „Supper’s Ready”, mis seadis Genesise kriitikute hinnanguil kohe ühele pulgale selliste ansamblitega nagu Emerson, Lake & Palmer ning Yes. Aastal 1973 täienes Genesise diskograafia koguni kahe eduka plaadi võrra: nii kontsertalbum „Genesis Live” kui „Selling England By the Pound” asusid mõlemad vallutama edetabeleid. „Live” jõudis Briti esikümnesse ning „Selling England” ka üle ookeani Ameerika tabelitesse. Genesisest oli üleöö saanud kultusbänd ning laulja Peter Gabrielist täiesti uut tüüpi rock-staar, kelle lavakostüümid, erilised maskid ja show tähendasid muusikateatri tungimist rock’i-lavale. Publik oli vaimustuses, kuid kriitikute sekka tekkis ka kahtlejaid, eriti „Selling England’i” puhul, mis oli selgelt ühiskonnakriitilise hoiakuga. Eriti ärritasid arvustajaid Genesise mõistukõnelised laulutekstid. Nii kirjutas üks kriitik ajakirjas Rolling Stone, et kuigi mõned „Selling England’i” tekstid on intrigeerivad ja huvitavad, siis teised olevat lihtsalt absurdne hämamine. Sõnad sõnadeks, kuid muusikaliselt oli „Selling England By the Pound” kahtlemata ansambli tolle aja tippsaavutus. Edust tiivustatuna laskis Genesis aastal 1974 käiku oma kõige teatraalsema projekti „Lamb Lies Down On Broadway”, mis lavastati sürrealistliku multimeedia-show’na ning ilmus ka samanimeline topeltalbum. Multimeedia võimalused polnud tollal küll need mis praegu, kuid mitmesuguste laserite, valgus- ja värvimängudega saadi muusikaline näitemäng, mille kohta kriitikud ütlesid, et Genesis on nüüd lõplikult ja kollektiivselt hulluks läinud. Kuid asjal oli ka oma varjukülg. Peter Gabriel, kes oli selle show peategelane, sai tuule tiibadesse, lahkus Genesisest ning alustas oma soolokarjääri. Uue laulja leidmine võttis bändil aega rohkem kui aasta: konkursi korras kuulati läbi üle neljasaja kandidaadi, enne kui Phil Collins lõpuks laulma soostus. Aastatel 1976 ja 1977 (Gabrieli asemel Collinsiga) ilmus kaks plaati: „A Trick Of The Tail” ning „Wind And Wuthering”, mis olid oma kontseptsioonilt ja kõlamaailmalt küllaltki lähedased. Neist viimane on tegelikult kogu Genesise teatraliseeritud progeperioodi vaimne kokkuvõte. Plaat „Wind And Wuthering” jäi aga kitarrist Steve Hackettile viimaseks Genesisega tehtud stuudioalbumiks. Pärast Hacketti lahkumist oleks võinud arvata, et ansambel vajub nüüd kokku (jäädi ju kolmekesi), kuid võta näpust! Kolm musketäri –Banks, Rutherford ja Collins – lasid triona välja hoopis Genesise plaadi „And Then There Were Three”. Tähelepanuväärne on aga see, et kui trummimehest Collinsist sai laulja, siis Mike Rutherford kvalifitseerus bassimehest ümber kitarristiks. Õieti mängis ta nüüd stuudios mõlemat instrumenti ning kontsertidel oli tal kaelas eriline kahe kaelaga pill, millest ühel olid bassi ning teisel kitarri keeled. Kõige huvitavam on aga see, et kolmekesi tehtud „And Then There Were Three” oli Genesise plaatidest esimene, mis jõudis alguses kuldplaadi ning seejärel juba plaatinaplaadi staatusesse. Oluline on veel asjaolu, et Gabrieli ja Hacketti lahkumisega muutusid jõuvahekorrad Genesises tunduvalt – ansambli pea-ideoloogina hakkas tasapisi domineerima nüüd Collins. Esialgu üsna märkamatult, siis aga ikka jõulisemalt. Muutus ka ansambli orientatsioon ning kui aastal 1980 ilmus plaat „Duke”, oli juba selge, et progemeistritest on saanud hitimeistrid. Kuid Genesise kommertsiaalne kallak ei saanud ainuvaldavaks siiski üleöö ega ühe-kahe plaadiga. Eks oli siingi otsimist ja leidmist, nuputamist ja publiku kompamist ning kui aastal 1983 ilmus Genesisel ilma nimeta plaat avalooga „Mama”, siis progefännid muidugi rõõmustasid, et kohe tulevad Genesise nii-öelda vanad head ajad tagasi. Läbinägelikumad aga oskasid seda albumit seostada hoopis Collinsi soolokarjääriga, mida ta oli jõudnud juba alustada, kuid – erinevalt Gabrielist ja Hackettist – Genesisele siiski selga keeramata. Phil Collinsi soolokarjäär sai vahepeal uut hoogu üha juurde, ta oli vaieldamatult edukas ning pole siis imestada, et Genesise lood hakkasid ikka rohkem sarnanema Phil Collinsi sooloprojektidega. Aastal 1986 ilmunud plaat „Invisible Touch” on igatahes sellesuunaliste mõjude nähtav puudutus. Sama suunda jätkas ka 1991. aasta plaat „We Can’t Dance”, kuid vähe sellest, et Genesise-mehed enam tantsida ei saanud, nad ei suutnud enam ka arvestatavaid uusi ideid genereerida. Kontserdikogumikke küll tehti, kuid stuudiosse polnud neil enam justkui asja. Lõpuks lahkus aastal 1996 ansamblist ka Phil Collins. Tema asemele kutsuti lauljaks Ray Wilson ning trummide taha koguni kaks meest, keda Genesise põhikoosseisu millegipärast ei arvatud. Ning aastal 1997 ilmus Genesise viimane stuudioplaat „Calling All Stations”, mida ei saatnud aga enam varasemate albumite edu.
(Igor Garšnek)
(Inglismaa)
Ansambli ajalugu algas aastal 1967, kui viis Charterhouse’i kooli 17-aastast õpilast saatsid oma koolibändi demolindistuse tuntud produtsendile Jonathan Kingile. Koolipoiste ansamblil polnud tegelikult veel nimegi: õpilane Peter Gabriel laulis ja mängis flööti, Mike Rutherford sõrmitses bassi, Anthony Phillips oli kitarrist, Tony Banks mängis klahve ning Chris Stewart trumme. Kuid too Kingi-nimeline produtsent nägi koolipoistes sädet, soovitas nende bändile isegi hea nime – Genesis, ning tegi omal riisikol nendega koguni plaadistuslepingu. Selle tulemusena ilmuski aastal 1969 debüütalbum „From Genesis to Revelation”, kuid produtsendile oleks see küll äärepealt pankroti kaasa toonud, sest plaadi müügiedu oli nullilähedane. Võib arvata, et King ei tahtnud pärast seda Genesisest enam midagi kuulda ega näha, kuid noormehed ei heitnud meelt ning otsustasid oma käe peal jätkata. Ebaõnnestunud debüütalbumile järgnenud plaat „Trespass” jäi 1970. aastal samuti tähelepanuta ning alles kolmas album „Nursery Cryme” andis kriitikute arvates mõningat lootust. Tõsi, Genesis oli selleks ajaks läbi teinud ka koosseisuvahetuse: kitarri mängis nüüd Steve Hackett ja trummide taga istus ei keegi muu kui Phil Collins. Uute liikmete ning värskete ideedega ilmus Genesisel kohe neljas plaat „Foxtrot” ning koos sellega tuli ka esimene läbimurre Briti edetabelitesse. Pole ka imestada, sest „Foxtrot’il” on seitsmeosaline süit „Supper’s Ready”, mis seadis Genesise kriitikute hinnanguil kohe ühele pulgale selliste ansamblitega nagu Emerson, Lake & Palmer ning Yes. Aastal 1973 täienes Genesise diskograafia koguni kahe eduka plaadi võrra: nii kontsertalbum „Genesis Live” kui „Selling England By the Pound” asusid mõlemad vallutama edetabeleid. „Live” jõudis Briti esikümnesse ning „Selling England” ka üle ookeani Ameerika tabelitesse. Genesisest oli üleöö saanud kultusbänd ning laulja Peter Gabrielist täiesti uut tüüpi rock-staar, kelle lavakostüümid, erilised maskid ja show tähendasid muusikateatri tungimist rock’i-lavale. Publik oli vaimustuses, kuid kriitikute sekka tekkis ka kahtlejaid, eriti „Selling England’i” puhul, mis oli selgelt ühiskonnakriitilise hoiakuga. Eriti ärritasid arvustajaid Genesise mõistukõnelised laulutekstid. Nii kirjutas üks kriitik ajakirjas Rolling Stone, et kuigi mõned „Selling England’i” tekstid on intrigeerivad ja huvitavad, siis teised olevat lihtsalt absurdne hämamine. Sõnad sõnadeks, kuid muusikaliselt oli „Selling England By the Pound” kahtlemata ansambli tolle aja tippsaavutus. Edust tiivustatuna laskis Genesis aastal 1974 käiku oma kõige teatraalsema projekti „Lamb Lies Down On Broadway”, mis lavastati sürrealistliku multimeedia-show’na ning ilmus ka samanimeline topeltalbum. Multimeedia võimalused polnud tollal küll need mis praegu, kuid mitmesuguste laserite, valgus- ja värvimängudega saadi muusikaline näitemäng, mille kohta kriitikud ütlesid, et Genesis on nüüd lõplikult ja kollektiivselt hulluks läinud. Kuid asjal oli ka oma varjukülg. Peter Gabriel, kes oli selle show peategelane, sai tuule tiibadesse, lahkus Genesisest ning alustas oma soolokarjääri. Uue laulja leidmine võttis bändil aega rohkem kui aasta: konkursi korras kuulati läbi üle neljasaja kandidaadi, enne kui Phil Collins lõpuks laulma soostus. Aastatel 1976 ja 1977 (Gabrieli asemel Collinsiga) ilmus kaks plaati: „A Trick Of The Tail” ning „Wind And Wuthering”, mis olid oma kontseptsioonilt ja kõlamaailmalt küllaltki lähedased. Neist viimane on tegelikult kogu Genesise teatraliseeritud progeperioodi vaimne kokkuvõte. Plaat „Wind And Wuthering” jäi aga kitarrist Steve Hackettile viimaseks Genesisega tehtud stuudioalbumiks. Pärast Hacketti lahkumist oleks võinud arvata, et ansambel vajub nüüd kokku (jäädi ju kolmekesi), kuid võta näpust! Kolm musketäri –Banks, Rutherford ja Collins – lasid triona välja hoopis Genesise plaadi „And Then There Were Three”. Tähelepanuväärne on aga see, et kui trummimehest Collinsist sai laulja, siis Mike Rutherford kvalifitseerus bassimehest ümber kitarristiks. Õieti mängis ta nüüd stuudios mõlemat instrumenti ning kontsertidel oli tal kaelas eriline kahe kaelaga pill, millest ühel olid bassi ning teisel kitarri keeled. Kõige huvitavam on aga see, et kolmekesi tehtud „And Then There Were Three” oli Genesise plaatidest esimene, mis jõudis alguses kuldplaadi ning seejärel juba plaatinaplaadi staatusesse. Oluline on veel asjaolu, et Gabrieli ja Hacketti lahkumisega muutusid jõuvahekorrad Genesises tunduvalt – ansambli pea-ideoloogina hakkas tasapisi domineerima nüüd Collins. Esialgu üsna märkamatult, siis aga ikka jõulisemalt. Muutus ka ansambli orientatsioon ning kui aastal 1980 ilmus plaat „Duke”, oli juba selge, et progemeistritest on saanud hitimeistrid. Kuid Genesise kommertsiaalne kallak ei saanud ainuvaldavaks siiski üleöö ega ühe-kahe plaadiga. Eks oli siingi otsimist ja leidmist, nuputamist ja publiku kompamist ning kui aastal 1983 ilmus Genesisel ilma nimeta plaat avalooga „Mama”, siis progefännid muidugi rõõmustasid, et kohe tulevad Genesise nii-öelda vanad head ajad tagasi. Läbinägelikumad aga oskasid seda albumit seostada hoopis Collinsi soolokarjääriga, mida ta oli jõudnud juba alustada, kuid – erinevalt Gabrielist ja Hackettist – Genesisele siiski selga keeramata. Phil Collinsi soolokarjäär sai vahepeal uut hoogu üha juurde, ta oli vaieldamatult edukas ning pole siis imestada, et Genesise lood hakkasid ikka rohkem sarnanema Phil Collinsi sooloprojektidega. Aastal 1986 ilmunud plaat „Invisible Touch” on igatahes sellesuunaliste mõjude nähtav puudutus. Sama suunda jätkas ka 1991. aasta plaat „We Can’t Dance”, kuid vähe sellest, et Genesise-mehed enam tantsida ei saanud, nad ei suutnud enam ka arvestatavaid uusi ideid genereerida. Kontserdikogumikke küll tehti, kuid stuudiosse polnud neil enam justkui asja. Lõpuks lahkus aastal 1996 ansamblist ka Phil Collins. Tema asemele kutsuti lauljaks Ray Wilson ning trummide taha koguni kaks meest, keda Genesise põhikoosseisu millegipärast ei arvatud. Ning aastal 1997 ilmus Genesise viimane stuudioplaat „Calling All Stations”, mida ei saatnud aga enam varasemate albumite edu.
(Igor Garšnek)
Yes
(Inglismaa)
Yes alustas oma tegevust juba 1968. aastal ning oma pika karjääri jooksul on muutunud tõeliseks kultusbändiks ning just neid loetakse progressiivse rocki alustalaks. Hoolimata paljudele koosseisu muutustele, tihedatele bändi sisestele lahkarvamustele ja populaarse muusika pidevale muutumisele on Yes siiski jätkanud eksisteerimist ja omab ka suurt järgijate põlvkonda. Yes kasutab oma muusikat tehes sümfooniat, klassikalist muusikat, milles jääb silma(teatraalsed live esitlused) ja kõrva muusika dünaamiline kontrast, laulude pikkus, abstraktsed sõnad ja integreeriv instrumentaaliskus. Ehkki bändi ainus järjekindel liige on olnud bassist Chris Squire, iseloomustab Yesi ka kõrgelt hinnatud laulja Jon Anderson ja eklektiline muusika stiliseerimine paljude tuntud kitarristide (Peter Banks, Steve Howe, Trevor Rabin, Billy Sherwood), klahvpilli mängijate (Tony Kaye, Rick Wakeman, Patrick Moraz, Geoff Downes, Igor Kohorshev) ja trummarite (Bill Bruford, Alan White) poolt. Pärast Yesist lahkumist on paljudest liikmetest saanud tuntud muusikud või omaloodud bändi liidrid. Yes on tegevusaastate jooksul müünud üle 30 miljoni plaadi.
(Inglismaa)
Yes alustas oma tegevust juba 1968. aastal ning oma pika karjääri jooksul on muutunud tõeliseks kultusbändiks ning just neid loetakse progressiivse rocki alustalaks. Hoolimata paljudele koosseisu muutustele, tihedatele bändi sisestele lahkarvamustele ja populaarse muusika pidevale muutumisele on Yes siiski jätkanud eksisteerimist ja omab ka suurt järgijate põlvkonda. Yes kasutab oma muusikat tehes sümfooniat, klassikalist muusikat, milles jääb silma(teatraalsed live esitlused) ja kõrva muusika dünaamiline kontrast, laulude pikkus, abstraktsed sõnad ja integreeriv instrumentaaliskus. Ehkki bändi ainus järjekindel liige on olnud bassist Chris Squire, iseloomustab Yesi ka kõrgelt hinnatud laulja Jon Anderson ja eklektiline muusika stiliseerimine paljude tuntud kitarristide (Peter Banks, Steve Howe, Trevor Rabin, Billy Sherwood), klahvpilli mängijate (Tony Kaye, Rick Wakeman, Patrick Moraz, Geoff Downes, Igor Kohorshev) ja trummarite (Bill Bruford, Alan White) poolt. Pärast Yesist lahkumist on paljudest liikmetest saanud tuntud muusikud või omaloodud bändi liidrid. Yes on tegevusaastate jooksul müünud üle 30 miljoni plaadi.
Electric Light Orchestra
(Inglismaa) |
|
Supertramp
(Inglismaa)
Supertramp on Briti pop-rock bänd, mis 1969. aastal tegutses nime all "Daddy" , kuid 1970 aastal võttis ansambel omale nimeks "Supertramp". Algselt kuulusid ansamblisse Rick Davies, Roger Hodgson, Richard Palmer-James ja Robert Millar. Bändi iseloomustavad laululoojad Rick Davies ja Roger Hodgson, Hodgsoni lauluhääl ja Wurlitzeri elektrilise klaveri ja saksofoni kasutamine. Kuigi bänd viljeles algul mainstream progressiivset rocki, tõid nad 1970-ndate keskel oma lugudesse sisse tavapärasemaid ja raadio-sõbralikke elemente ning neid saatis kaubanduslik edu, mis saavutas haripunkti 1979 aastal kui nad lasid välja plaadi "Breakfast In America", mida on müüdud üle 20 miljoni eksemplari. 1983. aastal lahkub ansamblist üks alustalasid Roger Hodgson ja alustab edukat soolokarjääri. Ansambel tegutseb aga edasi ja nende juhiks ja liidriks saab laulja ja klahvimängija Rick Davies.
(Inglismaa)
Supertramp on Briti pop-rock bänd, mis 1969. aastal tegutses nime all "Daddy" , kuid 1970 aastal võttis ansambel omale nimeks "Supertramp". Algselt kuulusid ansamblisse Rick Davies, Roger Hodgson, Richard Palmer-James ja Robert Millar. Bändi iseloomustavad laululoojad Rick Davies ja Roger Hodgson, Hodgsoni lauluhääl ja Wurlitzeri elektrilise klaveri ja saksofoni kasutamine. Kuigi bänd viljeles algul mainstream progressiivset rocki, tõid nad 1970-ndate keskel oma lugudesse sisse tavapärasemaid ja raadio-sõbralikke elemente ning neid saatis kaubanduslik edu, mis saavutas haripunkti 1979 aastal kui nad lasid välja plaadi "Breakfast In America", mida on müüdud üle 20 miljoni eksemplari. 1983. aastal lahkub ansamblist üks alustalasid Roger Hodgson ja alustab edukat soolokarjääri. Ansambel tegutseb aga edasi ja nende juhiks ja liidriks saab laulja ja klahvimängija Rick Davies.
! ! ! P A R A N O I D ! ! !
|
|
|
|
