Kuulsad maalikunstnikud
Sandro Botticelli (Alessandro di Mariano di Vanni Filipepi)
1444 või 1445 Firenze – 17. mai 1510 Firenze
Sandro Botticelli oli itaalia kunstnik. Botticelli elust on teada vähe. Õpipoisiks sai ta 14-aastaselt. Giorgio Vasari, kes pani kirja tema ja paljude teistegi kunstnike elulood, kirjutas, et kõigepealt õppis ta oma venna Antonio juures kullassepaks. Umbes 1462 asus Botticelli õppima Filippo Lippi juurde. Paljud tema varased teosed on minevikus omistatud Lippile ja paljude autorsus on tänapäevani kahtlane. Teda mõjutas ka Masaccio teoste monumentaalsus, aga Lippilt õppis ta intiimsemat ja üksikasjalikumat kujutusviisi. 1470. aastaks oli Botticellil juba oma töökoda. Juba tema varastes töödes on arusaadav tema stiil, mille juurde kuuluvad teose vähene reljeefsus, kujutiste selged kontuurid ning valguse ja varju tugevate kontrastide vältimine. Ta oli esimesi kunstnikke, kes hakkas võtma teoste tegelasi antiikmütoloogiast. Kuigi tal oli selleteemalisi maale ainult viis ("Primavera", "Pallas ja kentaur", "Venus ja kolm graatsiat toovad kinke noorele naisele", "Venus ja Mars" ning "Venuse sünd"), on just need tänapäeval Botticelli kõige tuntumad teosed. "Primavera" valmis 1482. Seda maali nimetatakse ka "Kevadeks" ja "Kevade allegooriaks". Sellel on kujutatud hulgaliselt tegelasi antiikmütoloogiast, vasakult paremale Mercurius, kolm graatsiat, Venus, Flora, Chloris ja Zephyros. "Venus ja Mars" valmis 1483. Sellel on kujutatud armastusejumalannat Venust oma abikaasa, sõjajumala Marsiga. Nende ümber on neli väikest saatürit. Venus on neist ainsana rõivastatud. "Venuse sünd" valmis 1485. Sellel on kujutatud Venust, kes sündis merikarbist, vahetult pärast sündi karbist välja astumas. Venus sündis selle maali järgi täiskasvanud naisena. Ühel pool Venust on kujutatud läänetuul Zephyros ama abikaasa Chlorisega, teisel pool taimekasvujumalanna Flora. Botticelli maalidelt on selgesti välja loetav renessansiajastu naise iluideaal. Botticelli naismodellid ei ole üldiselt teada. Kuulujuttude järgi oli Botticelli paljudel maalidel kujutanud oma armastatut Simonetta Vespuccit, keda üldiselt nimetati Firenze kõige ilusamaks naiseks. Nähtavasti ei vasta see tõele, sest Vespucci suri 1476, tükk aega enne nende maalide alustamist, mille modelliks ta väideti olevat. Peale selle ei maalinud Botticelli kõiki oma maale algusest lõpuni ise, vaid seda tegid teised tema töökoja töötajad. Hilisemas elus oli Botticelli üks Girolamo Savonarola jüngritest. Savonarola oli sügavalt moralistlik munk ja jutlustaja, kes tegutses Firenzes alates 1490 kuni oma hukkamiseni 1498. Tema tegelik mõju Botticellile on teadmata. Kuulujutud, mille järgi Botticelli olevat Savonarola korraldatud edevuse tuleriidal põletanud omaenese maale, on nähtavasti ekslikud, vähemalt Vasari, kes sedasorti üksikasju armastas kirja panna, seda Botticelli eluloos ei maini. Vasari järgi oli Botticelli sedavõrd tulihingeline Savonarola järgija, et loobus tema mõjul maalimisest ja kuna tal polnud muud sissetulekut, millest end elatada, langes ta suurde viletsusse. Kuid tänapäeval ei nõustuta päriselt Vasari seisukohaga, et pärast Savonarola mõju alla sattumist lõpetas Botticelli maalimise täielikult. Botticelli ei abielunud kunagi ja tal ei olnud lapsi. Simonetta Vespucci, keda ta väidetavalt oli armastanud, oli sel ajal teise mehe naine.
1444 või 1445 Firenze – 17. mai 1510 Firenze
Sandro Botticelli oli itaalia kunstnik. Botticelli elust on teada vähe. Õpipoisiks sai ta 14-aastaselt. Giorgio Vasari, kes pani kirja tema ja paljude teistegi kunstnike elulood, kirjutas, et kõigepealt õppis ta oma venna Antonio juures kullassepaks. Umbes 1462 asus Botticelli õppima Filippo Lippi juurde. Paljud tema varased teosed on minevikus omistatud Lippile ja paljude autorsus on tänapäevani kahtlane. Teda mõjutas ka Masaccio teoste monumentaalsus, aga Lippilt õppis ta intiimsemat ja üksikasjalikumat kujutusviisi. 1470. aastaks oli Botticellil juba oma töökoda. Juba tema varastes töödes on arusaadav tema stiil, mille juurde kuuluvad teose vähene reljeefsus, kujutiste selged kontuurid ning valguse ja varju tugevate kontrastide vältimine. Ta oli esimesi kunstnikke, kes hakkas võtma teoste tegelasi antiikmütoloogiast. Kuigi tal oli selleteemalisi maale ainult viis ("Primavera", "Pallas ja kentaur", "Venus ja kolm graatsiat toovad kinke noorele naisele", "Venus ja Mars" ning "Venuse sünd"), on just need tänapäeval Botticelli kõige tuntumad teosed. "Primavera" valmis 1482. Seda maali nimetatakse ka "Kevadeks" ja "Kevade allegooriaks". Sellel on kujutatud hulgaliselt tegelasi antiikmütoloogiast, vasakult paremale Mercurius, kolm graatsiat, Venus, Flora, Chloris ja Zephyros. "Venus ja Mars" valmis 1483. Sellel on kujutatud armastusejumalannat Venust oma abikaasa, sõjajumala Marsiga. Nende ümber on neli väikest saatürit. Venus on neist ainsana rõivastatud. "Venuse sünd" valmis 1485. Sellel on kujutatud Venust, kes sündis merikarbist, vahetult pärast sündi karbist välja astumas. Venus sündis selle maali järgi täiskasvanud naisena. Ühel pool Venust on kujutatud läänetuul Zephyros ama abikaasa Chlorisega, teisel pool taimekasvujumalanna Flora. Botticelli maalidelt on selgesti välja loetav renessansiajastu naise iluideaal. Botticelli naismodellid ei ole üldiselt teada. Kuulujuttude järgi oli Botticelli paljudel maalidel kujutanud oma armastatut Simonetta Vespuccit, keda üldiselt nimetati Firenze kõige ilusamaks naiseks. Nähtavasti ei vasta see tõele, sest Vespucci suri 1476, tükk aega enne nende maalide alustamist, mille modelliks ta väideti olevat. Peale selle ei maalinud Botticelli kõiki oma maale algusest lõpuni ise, vaid seda tegid teised tema töökoja töötajad. Hilisemas elus oli Botticelli üks Girolamo Savonarola jüngritest. Savonarola oli sügavalt moralistlik munk ja jutlustaja, kes tegutses Firenzes alates 1490 kuni oma hukkamiseni 1498. Tema tegelik mõju Botticellile on teadmata. Kuulujutud, mille järgi Botticelli olevat Savonarola korraldatud edevuse tuleriidal põletanud omaenese maale, on nähtavasti ekslikud, vähemalt Vasari, kes sedasorti üksikasju armastas kirja panna, seda Botticelli eluloos ei maini. Vasari järgi oli Botticelli sedavõrd tulihingeline Savonarola järgija, et loobus tema mõjul maalimisest ja kuna tal polnud muud sissetulekut, millest end elatada, langes ta suurde viletsusse. Kuid tänapäeval ei nõustuta päriselt Vasari seisukohaga, et pärast Savonarola mõju alla sattumist lõpetas Botticelli maalimise täielikult. Botticelli ei abielunud kunagi ja tal ei olnud lapsi. Simonetta Vespucci, keda ta väidetavalt oli armastanud, oli sel ajal teise mehe naine.
Leonardo da Vinci (Leonardo di ser Piero da Vinci)
15. aprill 1452 Itaalia, Anchiano – 2. mai 1519 Prantsusmaa, Cloux
Leonardo da Vinci oli Itaalia paljuõppinud teadlane, matemaatik, insener, leiutaja, anatoom, maalikunstnik, skulptor, arhitekt, botaanik, muusik ja kirjanik, renessansiajastu mitmekülgseim geenius. Leonardot on tihti kirjeldatud renessanssinimese arhetüübina, mehena kelle vaigistamatu uudishimu oli võrreldav vaid tema võimetega leiutajana. Teda on peetud parimaks maalikunstnikuks läbi aegade ning mitmekülgseimaks isikuks, kes on kunagi elanud. Kunstiajaloolase Helen Gardneri sõnade järgi olid tema huvide ulatus ja sügavus pretsedenditud ning "ta mõistus ja iseloom paistavad meile üliinimlikud, mees ise salapärane ja kauge". Leonardo oli ja on peamiselt tuntud maalikunstnikuna. Kaks tema tööd, "Mona Lisa" ja "Püha õhtusöömaaeg" on kõige kuulsamad, reprodutseeritumad ning parodeeritumad portree ning religioosne maal läbi aegade, nende kuulsusega on võrreldav vaid Michelangelo "Aadama loomine". Leonardo joonistus Vitruviuse mehestki on kultuuriikoon, olles jäljendatud kõigel alates eurost, lõpetades raamatute ja T-särkidega. Tema töödest on säilinud võib-olla 15, nõnda vähe tema pidevate, ja tihti hukatuslike, uute tehnikatega seotud eksperimentide ning kroonilise edasilükkamiste tõttu. Siiski on Leonardo tööd ja päevikud, mis sisaldavad joonistusi, teaduslikke diagramme ja kunstniku mõtteid maalimise loomuse kohta võrreldavad vaid tema kaasaaegse, Michelangelo töödega. Leonardo on austatud oma tehnoloogilise innovatiivsuse poolest. Ta konstrueeris helikopteri, tanki, kalkulaatori ja kontsentreeris päikeseenergia. Enamus neist olid tema eluajal teostamatud, kuid mõned väiksemad leiutised, nagu automatiseeritud vända üleskeeraja ja masin traadi tugevuse kontrollimiseks, leidsid laialdast kasutust. Teadlasena parandas ta suuresti teadmisi anatoomiast, tsiviiltehnikast, optikast ja hüdrodünaamikast. Leonardo IQ oli 180
15. aprill 1452 Itaalia, Anchiano – 2. mai 1519 Prantsusmaa, Cloux
Leonardo da Vinci oli Itaalia paljuõppinud teadlane, matemaatik, insener, leiutaja, anatoom, maalikunstnik, skulptor, arhitekt, botaanik, muusik ja kirjanik, renessansiajastu mitmekülgseim geenius. Leonardot on tihti kirjeldatud renessanssinimese arhetüübina, mehena kelle vaigistamatu uudishimu oli võrreldav vaid tema võimetega leiutajana. Teda on peetud parimaks maalikunstnikuks läbi aegade ning mitmekülgseimaks isikuks, kes on kunagi elanud. Kunstiajaloolase Helen Gardneri sõnade järgi olid tema huvide ulatus ja sügavus pretsedenditud ning "ta mõistus ja iseloom paistavad meile üliinimlikud, mees ise salapärane ja kauge". Leonardo oli ja on peamiselt tuntud maalikunstnikuna. Kaks tema tööd, "Mona Lisa" ja "Püha õhtusöömaaeg" on kõige kuulsamad, reprodutseeritumad ning parodeeritumad portree ning religioosne maal läbi aegade, nende kuulsusega on võrreldav vaid Michelangelo "Aadama loomine". Leonardo joonistus Vitruviuse mehestki on kultuuriikoon, olles jäljendatud kõigel alates eurost, lõpetades raamatute ja T-särkidega. Tema töödest on säilinud võib-olla 15, nõnda vähe tema pidevate, ja tihti hukatuslike, uute tehnikatega seotud eksperimentide ning kroonilise edasilükkamiste tõttu. Siiski on Leonardo tööd ja päevikud, mis sisaldavad joonistusi, teaduslikke diagramme ja kunstniku mõtteid maalimise loomuse kohta võrreldavad vaid tema kaasaaegse, Michelangelo töödega. Leonardo on austatud oma tehnoloogilise innovatiivsuse poolest. Ta konstrueeris helikopteri, tanki, kalkulaatori ja kontsentreeris päikeseenergia. Enamus neist olid tema eluajal teostamatud, kuid mõned väiksemad leiutised, nagu automatiseeritud vända üleskeeraja ja masin traadi tugevuse kontrollimiseks, leidsid laialdast kasutust. Teadlasena parandas ta suuresti teadmisi anatoomiast, tsiviiltehnikast, optikast ja hüdrodünaamikast. Leonardo IQ oli 180
Michelangelo (Michelangelo di Lodovico Buonarroti Simoni)
6. märts 1475 Toskaana Caprese – 18. veebruar 1564 Rooma
Michelangelo oli itaalia maalikunstnik, skulptor, poeet ja arhitekt. Michelangelo Buonarroti sündis Firenze Vabariigis Arezzo lähedal Capreses, mis on tänapäeval tema järgi nimetatud Caprese Michelangeloks ja kus asub tema majamuuseum. Michelangelo perekond, Buonarrotid väitsid end põlvnevat Matilde di Canossast. See väide on tõestamata, kuid Michelangelo ise uskus seda. Mitu varasemat põlvkonda olid pidanud väikest panka, aga Michelangelo isa Ludovico di Leonardo di Buonarrotto Simoni läks pankrotti ja töötas pärast seda riigiametnikuna. Michelangelo sünni ajal oli isa Caprese magistraat ja ühtlasi Chiusi podestà. Tema ema nimi oli Francesca di Neri del Miniato di Siena. Michelangelo polnud aastanegi, kui tema pere kolis Firenzesse. Seal veetis Michelangelo oma esimesed eluaastad. 1481 suri tema ema pärast pikka haigust. Seejärel saatis isa ta elama Settignanosse, kus isale kuulus marmorimurd, elama ühe kiviraiduri ja tema pere juurde. Seal õppis Michelangelo kasutama ka meislit ja haamrit. Isa saatis Michelangelo õppima Firenzesse Francesco di Urbino juurde, aga poiss ei hoolinud koolist, selle asemel eelistas ta kirikutes maale maha joonistada ja liikuda kunstnike seltskonnas. 13-aastaselt sai temast Domenico Ghirlandaio õpipoiss. Juba aasta hiljem keelitas isa maksma Ghirlandaiot maksma Michelangelole sama palju palka kui kunstnikule – see oli tollal väga ebaharilik. 1489 palus Firenze valitseja Lorenzo de' Medici Ghirlandaiot kaks oma parimat õpilast tema juurde saata ning Ghirlandaio valis Michelangelo ja Francesco Granacci. 1490–92 õppis Michelangelo uusplatonistlikus humanistlikus akadeemias, mille Medicid olid asutanud. Ta õppis seal skulptuuri Bertoldo di Giovanni käe all. Akadeemias õpetasid tolle aja kõige väljapaistvamad filosoofid ja õpetlased, sealhulgas Marsilio Ficino, Giovanni Pico della Mirandola ja Poliziano. Firenze humanism kujundas Michelangelo huvi antiigi vastu ja õpilasena kopeeris ta antiikkujusid. Kui Michelangelo oli 17 aastat vana, läks ta kirikus freskode mahajoonistamise ajal tülli tema kõrval sedasama teinud Pietro Torrigianoga. Torrigiano virutas talle vastu nina, nii et see murdus. Kõigil portreedel Michelangelost on väändunud nina märgatav. Michelangelo kuulus nende väheste geeniuste hulka, kellel õnnestus muuta antiikkunsti olemus oma kaasajale lähedaseks. Tema looming, milles kajastuvad antiigi ideed ja vormid, moodustab renessansskunsti tipu. Keha ja ruumi dünaamilise käsitlusega rajas ta tee barokki. Kui Michelangelo projekteeris Rooma Peetri kiriku, siis lõi ta tervikliku kompositsiooniga tsentraalehitise: tegi keskkupli kõrgemaks ja avaramaks ning suurendas sellega kupli ruumimõju. Kapitooliumi väljaku kavandamisel mõjutasid teda vanarooma väljakud. 1537 ehitas ta alussamba Marcus Aureliust kujutavale skulptuurile, mis seisab Roomas Kapitooliumil ja on ainus antiikajast säilinud ratsanikukuju. Firenzes asuvas "Kentauride lahingu" reljeefis on tuntav vanarooma sarkofaagikunsti mõju. Vatikanis asuva Sixtuse kabeli laemaalil ja ümarmaalil "Püha perekond", mis asub Firenzes, on Michelangelo paljudes variatsioonides kujutanud üht oma lemmikteemat: jõulist noorukit. Tema Dionysose, Taaveti ja madonnade kujutistes on märgata antiigi ideaale. Michelangelo on skulptuuris kujutanud Dionysost, kentaure, Marsyast ja sibülle. Michelangelo esindab äärmuslikul viisil kõrgrenessansile tüüpilist usku kunsti väärtuste ja kunstniku erilisusesse. Michelangelo ise ja tema arvukad imetlejad olid veendunud, et loominguvõime on Jumala kingitus kunstnikule, kellel seetõttu on erilised õigused, aga ka kohustused. Geniaalsus pole sellepärast õnn, vaid pigem raske, isegi piinav koorem. Michelangelo piiritu usk oma kutsumusse ja loomingusse viis tihti vaidluste ja konfliktideni paavstidega, kes olid tema kunsti peamised tellijad. See muutis Michelangelo elukäigu väga erinevaks näiteks Raffaeli omast, kes oma rahuliku ja harmoonilise loomingu najal võis nautida edu ja kuulsust. Michelangelo erilist kohta kunstnike seas näitab see, et ta oli esimene lääne kunstnik, kellest juba tema eluajal avaldati elulugu – ja isegi kaks elulugu. Ühe neist kirjutas Giorgio Vasari, kes nimetas teda kogu renessansikunsti saavutuste tipuks. Seda vaatepunkti järgiti kunstiajaloos sajandeid. Eluajal nimetati teda Jumalikuks (Il Divino). Teise eluloo avaldas tema õpilane Ascanio Condivi, kes oli ise kunstnikuna keskpärane ja keda tänapäeval tuntaksegi põhiliselt Michelangelo elulookirjutajana. Paljud kunstnikud püüdsid oma loomingus Michelangelo kiretut ja isikupärast stiili järele aimata. Niimoodi sai alguse manerism, mis oli pärast kõrgrenessanssi järgmine suur kunstivool. Eraelus oli Michelangelo mõõdukas. Ta ütles Condivile: "Ükskõik kui rikas ma ka ei ole olnud, olen ma alati elanud kui vaene mees." Condivi jutu järgi oli Michelangelo söögi ja joogi suhtes ükskõikne, süües rohkem vajadusest kui naudingu pärast. Condivi ütles ka, et Michelangelo magas sageli, riided seljas ja saapad jalas. Loomuselt oli ta üksildane ja melanhoolne inimene, kellel oli veidriku maine, sest ta tõmbus inimeste seltskonnast tagasi.
6. märts 1475 Toskaana Caprese – 18. veebruar 1564 Rooma
Michelangelo oli itaalia maalikunstnik, skulptor, poeet ja arhitekt. Michelangelo Buonarroti sündis Firenze Vabariigis Arezzo lähedal Capreses, mis on tänapäeval tema järgi nimetatud Caprese Michelangeloks ja kus asub tema majamuuseum. Michelangelo perekond, Buonarrotid väitsid end põlvnevat Matilde di Canossast. See väide on tõestamata, kuid Michelangelo ise uskus seda. Mitu varasemat põlvkonda olid pidanud väikest panka, aga Michelangelo isa Ludovico di Leonardo di Buonarrotto Simoni läks pankrotti ja töötas pärast seda riigiametnikuna. Michelangelo sünni ajal oli isa Caprese magistraat ja ühtlasi Chiusi podestà. Tema ema nimi oli Francesca di Neri del Miniato di Siena. Michelangelo polnud aastanegi, kui tema pere kolis Firenzesse. Seal veetis Michelangelo oma esimesed eluaastad. 1481 suri tema ema pärast pikka haigust. Seejärel saatis isa ta elama Settignanosse, kus isale kuulus marmorimurd, elama ühe kiviraiduri ja tema pere juurde. Seal õppis Michelangelo kasutama ka meislit ja haamrit. Isa saatis Michelangelo õppima Firenzesse Francesco di Urbino juurde, aga poiss ei hoolinud koolist, selle asemel eelistas ta kirikutes maale maha joonistada ja liikuda kunstnike seltskonnas. 13-aastaselt sai temast Domenico Ghirlandaio õpipoiss. Juba aasta hiljem keelitas isa maksma Ghirlandaiot maksma Michelangelole sama palju palka kui kunstnikule – see oli tollal väga ebaharilik. 1489 palus Firenze valitseja Lorenzo de' Medici Ghirlandaiot kaks oma parimat õpilast tema juurde saata ning Ghirlandaio valis Michelangelo ja Francesco Granacci. 1490–92 õppis Michelangelo uusplatonistlikus humanistlikus akadeemias, mille Medicid olid asutanud. Ta õppis seal skulptuuri Bertoldo di Giovanni käe all. Akadeemias õpetasid tolle aja kõige väljapaistvamad filosoofid ja õpetlased, sealhulgas Marsilio Ficino, Giovanni Pico della Mirandola ja Poliziano. Firenze humanism kujundas Michelangelo huvi antiigi vastu ja õpilasena kopeeris ta antiikkujusid. Kui Michelangelo oli 17 aastat vana, läks ta kirikus freskode mahajoonistamise ajal tülli tema kõrval sedasama teinud Pietro Torrigianoga. Torrigiano virutas talle vastu nina, nii et see murdus. Kõigil portreedel Michelangelost on väändunud nina märgatav. Michelangelo kuulus nende väheste geeniuste hulka, kellel õnnestus muuta antiikkunsti olemus oma kaasajale lähedaseks. Tema looming, milles kajastuvad antiigi ideed ja vormid, moodustab renessansskunsti tipu. Keha ja ruumi dünaamilise käsitlusega rajas ta tee barokki. Kui Michelangelo projekteeris Rooma Peetri kiriku, siis lõi ta tervikliku kompositsiooniga tsentraalehitise: tegi keskkupli kõrgemaks ja avaramaks ning suurendas sellega kupli ruumimõju. Kapitooliumi väljaku kavandamisel mõjutasid teda vanarooma väljakud. 1537 ehitas ta alussamba Marcus Aureliust kujutavale skulptuurile, mis seisab Roomas Kapitooliumil ja on ainus antiikajast säilinud ratsanikukuju. Firenzes asuvas "Kentauride lahingu" reljeefis on tuntav vanarooma sarkofaagikunsti mõju. Vatikanis asuva Sixtuse kabeli laemaalil ja ümarmaalil "Püha perekond", mis asub Firenzes, on Michelangelo paljudes variatsioonides kujutanud üht oma lemmikteemat: jõulist noorukit. Tema Dionysose, Taaveti ja madonnade kujutistes on märgata antiigi ideaale. Michelangelo on skulptuuris kujutanud Dionysost, kentaure, Marsyast ja sibülle. Michelangelo esindab äärmuslikul viisil kõrgrenessansile tüüpilist usku kunsti väärtuste ja kunstniku erilisusesse. Michelangelo ise ja tema arvukad imetlejad olid veendunud, et loominguvõime on Jumala kingitus kunstnikule, kellel seetõttu on erilised õigused, aga ka kohustused. Geniaalsus pole sellepärast õnn, vaid pigem raske, isegi piinav koorem. Michelangelo piiritu usk oma kutsumusse ja loomingusse viis tihti vaidluste ja konfliktideni paavstidega, kes olid tema kunsti peamised tellijad. See muutis Michelangelo elukäigu väga erinevaks näiteks Raffaeli omast, kes oma rahuliku ja harmoonilise loomingu najal võis nautida edu ja kuulsust. Michelangelo erilist kohta kunstnike seas näitab see, et ta oli esimene lääne kunstnik, kellest juba tema eluajal avaldati elulugu – ja isegi kaks elulugu. Ühe neist kirjutas Giorgio Vasari, kes nimetas teda kogu renessansikunsti saavutuste tipuks. Seda vaatepunkti järgiti kunstiajaloos sajandeid. Eluajal nimetati teda Jumalikuks (Il Divino). Teise eluloo avaldas tema õpilane Ascanio Condivi, kes oli ise kunstnikuna keskpärane ja keda tänapäeval tuntaksegi põhiliselt Michelangelo elulookirjutajana. Paljud kunstnikud püüdsid oma loomingus Michelangelo kiretut ja isikupärast stiili järele aimata. Niimoodi sai alguse manerism, mis oli pärast kõrgrenessanssi järgmine suur kunstivool. Eraelus oli Michelangelo mõõdukas. Ta ütles Condivile: "Ükskõik kui rikas ma ka ei ole olnud, olen ma alati elanud kui vaene mees." Condivi jutu järgi oli Michelangelo söögi ja joogi suhtes ükskõikne, süües rohkem vajadusest kui naudingu pärast. Condivi ütles ka, et Michelangelo magas sageli, riided seljas ja saapad jalas. Loomuselt oli ta üksildane ja melanhoolne inimene, kellel oli veidriku maine, sest ta tõmbus inimeste seltskonnast tagasi.
Tizian (Tiziano Vecellio)
1477 või 1490 Pieve di Cadore – 27. august 1576 Venezia
Tizian oli itaalia maalikunstnik, kõrgrenessansi üks silmapaistvamaid meistreid. Maaliõpinguid alustas ta juba 9-aastasena. Kümneaastasena alustas õpinguid Venezias Sebastian Zuccato juures. Viis aastat hiljem õppis ta Giovanni Bellini juures. Tema kaasõpilaste seas olid Lorenzo Lotto, Sebastiano Luciani ja Giorgione. Aastal 1516, peale Giovanni Bellini surma, määras Venezia valitsus ta ametlikuks riigikunstnikuks. Selles ametis tuli tal jäädvustada riigielu sündmusi ja juhtida kohalikku kunstielu. Aastal 1533 nimetas Saksa-Rooma keiser Karl V Tiziani oma õuemaalijaks. Aastal 1545 sai Tizian paavst Paulus III-lt kutse tulla Rooma. Seal tutvus ta Michelangeloga. Aastal 1547 sai Tizian kutse ilmuda Karl V õuemaalijana Augsburgi riigipäevale. Teist korda viibis ta Augsburgis aastatel 1550–1551. Tizian suri 1576. aastal katku. Tizian viljeles usu- ja mütoloogiaainelist kompositsiooni ning portreemaali. Tema portreede põhjal tolleaegsetest valitsejatest ja teistest tuntud isikutest saame otsustada nende välimuse üle. Ta on jäädvustanud Karl V, Paulus III, Prantsusmaa kuninga François I ja Hispaania kuninga Felipe II.
1477 või 1490 Pieve di Cadore – 27. august 1576 Venezia
Tizian oli itaalia maalikunstnik, kõrgrenessansi üks silmapaistvamaid meistreid. Maaliõpinguid alustas ta juba 9-aastasena. Kümneaastasena alustas õpinguid Venezias Sebastian Zuccato juures. Viis aastat hiljem õppis ta Giovanni Bellini juures. Tema kaasõpilaste seas olid Lorenzo Lotto, Sebastiano Luciani ja Giorgione. Aastal 1516, peale Giovanni Bellini surma, määras Venezia valitsus ta ametlikuks riigikunstnikuks. Selles ametis tuli tal jäädvustada riigielu sündmusi ja juhtida kohalikku kunstielu. Aastal 1533 nimetas Saksa-Rooma keiser Karl V Tiziani oma õuemaalijaks. Aastal 1545 sai Tizian paavst Paulus III-lt kutse tulla Rooma. Seal tutvus ta Michelangeloga. Aastal 1547 sai Tizian kutse ilmuda Karl V õuemaalijana Augsburgi riigipäevale. Teist korda viibis ta Augsburgis aastatel 1550–1551. Tizian suri 1576. aastal katku. Tizian viljeles usu- ja mütoloogiaainelist kompositsiooni ning portreemaali. Tema portreede põhjal tolleaegsetest valitsejatest ja teistest tuntud isikutest saame otsustada nende välimuse üle. Ta on jäädvustanud Karl V, Paulus III, Prantsusmaa kuninga François I ja Hispaania kuninga Felipe II.
Raffael (Raffaello Sanzio ehk Raffaello
Santi)
6. aprill 1483 Urbino – 6. aprill 1520 Rooma
Raffael oli Itaalia kõrgrenessansi maalikunstnik ja arhitekt. Raffaeli loomingut austati selge vormi ja lihtsa kompositsiooni tõttu. Looming kajastab uusplatonismi ideaali inimese hiilgusest. Koos Michelangelo ja Leonardo da Vinciga peetakse teda traditsiooniliselt üheks kõrgrenessansi tippkunstnikest. Raffaeli isal Giovanni Santil, kes oli olnud Mantova õuekunstnikuks, oli Urbinos töökoda. Ema Màgia di Battista Ciarla suri, kui poeg oli 8-aastane. Isa abiellus uuesti, aga 1. augustil 1494 suri temagi. Seejärel sai Raffaeli eestkostjaks tema isa vend preester Bartolomeo, kes pidi selle õiguse pärast Raffaeli kasuemaga kohut käima. Siiski elas Raffael tõenäoliselt kasuema juures sel ajal, kui ta õpipoisina meistri juures ei elanud. Oma esimese õpetuse sai Raffael isa juures. Arvatavasti oli Raffael juba lapsena väga andekas, sest Giorgio Vasari, kes tema eluloo kirja pani, märgib seal, et isal oli temast suurt abi. Isa töökoda jätkas töötamist ka pärast isa surma, seda pidas kasuema ja tõenäoliselt aitas Raffael ka siin teda. Seejärel töötas ta Perugino juures Perugias. Vasari järgi läks ta sinna õpipoisina juba 8-aastaselt, mis oli märksa varem kui tavaks, ja sellepärast kõik asjatundjad ei usu seda Vasari väidet. Kõige tõenäolisemalt ei elanud Raffael Perugino juures pidevalt, vaid ajuti. On ka oletatud, et ta sai mõningast õpetust Timoteo Vitilt, kes alates 1495 oli Urbinos õukonnamaalija. Kindlasti töötas Raffael Perugino juures aastail 1500–04 ja Perugino mõju noorele Raffaelile on väga selge. Vasari kirjutas, et tolle aja maalidel pole võimalik Perugino ja Raffaeli kätt eristada, kuid tänapäeva kunstiteadlased teavad paremini ja teevad seda vahet. Siiski on nad lähedased nii stiililt kui tehnikalt. Näiteks varje ja tumedaid rõivaid maalisid mõlemad väga paksude värvidega, ihu seevastu väga õhukeselt. Mõlema kunstniku töödes on värnitsas olev liigne vaik on tihti põhjustanud pragusid värvis. Juba 1501 on Raffaeli nimetatud meistriks, see tähendab täieliku väljaõppe saanuks. 1504–08 oli Raffael peamiselt Firenzes, seejärel Roomas. Firenzes mõjutas Raffaeli kõige rohkem Leonardo da Vinci, kes elas seal 1500–06. Leonardo mõju on näha mitmes maalis, sealhulgas püha perekonna kolmnurkse kompositsiooniga maalis (selle kompositsiooni oli Leonardo leiutanud). Ühtlasi on säilinud Raffaeli joonistus Leonardo kadumaläinud maalist "Leda ja luik". Raffaeli tegelaste asendid muutuvad dünaamilisemaks ja keerukamaks, kuid ta säilitas Perugino pehme puhta valguse. Leonardo oli Raffaelist üle 30 aasta vanem. Michelangelost oli Raffael 8 aastat noorem. Michelangelo ei sallinud Leonardot ja hiljem hakkas ta Raffaeli veelgi rohkem vihkama, süüdistades teda enda vastu konspireerimises. Sellegipoolest töötasid nad koos Sixtuse kabeli sisekujundamisel. Raffael oli hoolimata oma varajasest surmast 37-aastaselt väga viljakas. Enamik tema loomingust on säilinud. Tema töökoda oli ebatavaliselt suur. Vasari andmetel oli seal viiskümmend õpipoissi ja muud abilist, kellest mõnedki said hiljem ise kunstnikeks. Arvatavasti ei olnud ühelgi teisel vanadest meistritest nõnda suurt töökoda. Töökoja sisemine töökorraldus ei ole teada. Arvatavasti olid neist poolesajast kaastöötajast osa alltöövõtjad. Üldjuhul on väga keeruline kindlaks teha, missugune õpilane või alltöövõtja konkreetselt on missuguse osa teosest maalinud. Palju tema töid asub Vatikanis Apostellikus palees, kus tema freskod on kesksed ja tema karjääri kõige suuremad teosed. Roomas täitis Raffael paavsti Julius II suurtellimust, maalides Vatikanis 1508–17 freskosid (Stanza della Segnatura, Stanza d'Eliodoro, Stanza dell'Incendio). Julius II ja Leo X teenistuses jõudis ta oma kuulsuse tippu ning ta maalis ka mõlema paavsti portree. Arhitektina juhatas ta alates 1515 Rooma Püha Peetri kiriku ehitust ning oli antiiksete skulptuuride ja raidkirjade väljakaevamiste ülevaataja. Ta uuris ka Vitruviuse teoseid. Kõige tuntum nendest freskodest on "Ateena kool", mille Raffael pühendas vanakreeka kultuurile. Selle kesksed kujud on Platon ja Aristoteles, kelle ümber on valgusküllaste võlvide alla Apolloni ja Athena kujude ette kogunenud filosoofe, luuletajaid, õpetlasi ja kunstnikke. Ikonograafiliselt ja kompositsiooniliselt seostub see teos Raffaeli kaasajaga. "Ateena kooli" koopia asub Potsdamis Sanssoucis. 1518 valmistas Raffael Villa Farnese freskod. Muuhulgas kujutavad need Amori ja Psyche müüti Lucius Apuleiuse järgi. Raffael elas Rooma eeslinnas Borgos Palazzo Caprinis. Selle hoone projekteeris Donato Bramante 1510. aasta paiku, võib-olla pisut varem. Raffael ostis selle 1517 ja elas seal oma surmani. Omal ajal oli see hoone üsna suurejooneline – Raffael sai seda endale lubada. 17. sajandil see hoone lammutati. Raffael ei abiellunud kunagi. 1514 kihlus ta kardinali Medici Bibbiena vennatütre Maria Bibbienaga, aga ta ei suhtunud sellesse kuigi entusiastlikult, see abielu ei saanudki teoks. Vasari väitel mängis Raffael mõttega saada ka ise kardinaliks. Selleks oli arvatavasti lootust andnud Leo X. Võib-olla oli see üks põhjustest, miks ta abielu sõlmima ei kiirustanud. Paavst tegi Raffaeli oma kammerhärraks, mis andis kunstnikule lisasissetuleku, ja annetas talle Kuldkannuse ordeni. Väidetavalt oli Raffaelil lähedasi suhteid paljude naistega, aga tema elu tõeline armastus oli pagari tütar Margherita Luti. Pagar on itaalia keeles fornara ja sellepärast tuntakse Lutit tänapäeval hüüdnimega La Fornarina. Raffael on teda ka poolaktina maalinud. Vasari järgi põhjustas Raffaeli surma ülemäärane seks Lutiga, misjärel tal tekkis palavik. Raffael ei öelnud arstile, millest tema haigus tuli, mistõttu arst andis talle vale ravimit, mis ta tappis. Raffaeli haigus kestis 15 päeva, mis andis talle aega saada viimne võidmine ja oma maapealsed asjad korda ajada. Ta dikteeris oma testamendi, milles määras Lutile ülalpidamiseks piisavalt raha, ja määras testamenditäitjaks oma ustava teenri Baviera. Enamiku töökoja sisustusest määras ta oma õpilastele Giulio Romanole ja Gianfrancesco Pennile. Tema matus oli eriti suurejooneline ja sellel osalesid suured rahvamassid. Ta maeti marmorist sarkofaagis, millele oli kirjutatud: "Ille hic est Raffael, timuit quo sospite vinci, rerum magna parens et moriente mori." See tähendab: "Siin lebab kuulus Raffael, keda Loodus ise kartis end ületavat, kuni ta elas, ja kui ta suri, kartis ennastki surevat." Tema haud asub Roomas Santa Maria Rotonda kirikus, mis rajati Panteonina juba Vana-Rooma keisri Hadrianuse ajal. Sinna matmist palus Raffael ise oma testamendiga. Romano oli Raffaeli surma ajal kõigest 21 aastat vana. Sellegipoolest ootas teda ees kuulsus ja Penni jäi kõigest Romano kaastööliseks. 1527. aastal toimunud Rooma rüüstamise ajal rööviti töökoda paljaks ja mõnedki Raffaeli juures töötanud tapeti. Teisalt soodustas see sündmus Raffaeli tööde levikut ja suurendas niimoodi tema tuntust. Kuigi kaasaegsed Raffaeli väga armastasid, oli tema mõju maailma kunsti arengule mõnevõrra väiksem kui Michelangelol. Pärast tema surma hakkas levima manerism ja seejärel barokk, mis viisid kunsti Raffaeli näidatule täiesti vastupidises suunas. Raffaeli teosed olid selge ja harmooniliselt tervikliku kompositsiooniga, seevastu barokile oli omane üleküllastumine detailidest ja rahutus liikumises olevad figuurid. Seevastu oli Raffaeli looming akademismi nurgakivi. Ühtlasi on Raffaeli teosed alati olnud tähtsal kohal kunstnike väljaõppes.
6. aprill 1483 Urbino – 6. aprill 1520 Rooma
Raffael oli Itaalia kõrgrenessansi maalikunstnik ja arhitekt. Raffaeli loomingut austati selge vormi ja lihtsa kompositsiooni tõttu. Looming kajastab uusplatonismi ideaali inimese hiilgusest. Koos Michelangelo ja Leonardo da Vinciga peetakse teda traditsiooniliselt üheks kõrgrenessansi tippkunstnikest. Raffaeli isal Giovanni Santil, kes oli olnud Mantova õuekunstnikuks, oli Urbinos töökoda. Ema Màgia di Battista Ciarla suri, kui poeg oli 8-aastane. Isa abiellus uuesti, aga 1. augustil 1494 suri temagi. Seejärel sai Raffaeli eestkostjaks tema isa vend preester Bartolomeo, kes pidi selle õiguse pärast Raffaeli kasuemaga kohut käima. Siiski elas Raffael tõenäoliselt kasuema juures sel ajal, kui ta õpipoisina meistri juures ei elanud. Oma esimese õpetuse sai Raffael isa juures. Arvatavasti oli Raffael juba lapsena väga andekas, sest Giorgio Vasari, kes tema eluloo kirja pani, märgib seal, et isal oli temast suurt abi. Isa töökoda jätkas töötamist ka pärast isa surma, seda pidas kasuema ja tõenäoliselt aitas Raffael ka siin teda. Seejärel töötas ta Perugino juures Perugias. Vasari järgi läks ta sinna õpipoisina juba 8-aastaselt, mis oli märksa varem kui tavaks, ja sellepärast kõik asjatundjad ei usu seda Vasari väidet. Kõige tõenäolisemalt ei elanud Raffael Perugino juures pidevalt, vaid ajuti. On ka oletatud, et ta sai mõningast õpetust Timoteo Vitilt, kes alates 1495 oli Urbinos õukonnamaalija. Kindlasti töötas Raffael Perugino juures aastail 1500–04 ja Perugino mõju noorele Raffaelile on väga selge. Vasari kirjutas, et tolle aja maalidel pole võimalik Perugino ja Raffaeli kätt eristada, kuid tänapäeva kunstiteadlased teavad paremini ja teevad seda vahet. Siiski on nad lähedased nii stiililt kui tehnikalt. Näiteks varje ja tumedaid rõivaid maalisid mõlemad väga paksude värvidega, ihu seevastu väga õhukeselt. Mõlema kunstniku töödes on värnitsas olev liigne vaik on tihti põhjustanud pragusid värvis. Juba 1501 on Raffaeli nimetatud meistriks, see tähendab täieliku väljaõppe saanuks. 1504–08 oli Raffael peamiselt Firenzes, seejärel Roomas. Firenzes mõjutas Raffaeli kõige rohkem Leonardo da Vinci, kes elas seal 1500–06. Leonardo mõju on näha mitmes maalis, sealhulgas püha perekonna kolmnurkse kompositsiooniga maalis (selle kompositsiooni oli Leonardo leiutanud). Ühtlasi on säilinud Raffaeli joonistus Leonardo kadumaläinud maalist "Leda ja luik". Raffaeli tegelaste asendid muutuvad dünaamilisemaks ja keerukamaks, kuid ta säilitas Perugino pehme puhta valguse. Leonardo oli Raffaelist üle 30 aasta vanem. Michelangelost oli Raffael 8 aastat noorem. Michelangelo ei sallinud Leonardot ja hiljem hakkas ta Raffaeli veelgi rohkem vihkama, süüdistades teda enda vastu konspireerimises. Sellegipoolest töötasid nad koos Sixtuse kabeli sisekujundamisel. Raffael oli hoolimata oma varajasest surmast 37-aastaselt väga viljakas. Enamik tema loomingust on säilinud. Tema töökoda oli ebatavaliselt suur. Vasari andmetel oli seal viiskümmend õpipoissi ja muud abilist, kellest mõnedki said hiljem ise kunstnikeks. Arvatavasti ei olnud ühelgi teisel vanadest meistritest nõnda suurt töökoda. Töökoja sisemine töökorraldus ei ole teada. Arvatavasti olid neist poolesajast kaastöötajast osa alltöövõtjad. Üldjuhul on väga keeruline kindlaks teha, missugune õpilane või alltöövõtja konkreetselt on missuguse osa teosest maalinud. Palju tema töid asub Vatikanis Apostellikus palees, kus tema freskod on kesksed ja tema karjääri kõige suuremad teosed. Roomas täitis Raffael paavsti Julius II suurtellimust, maalides Vatikanis 1508–17 freskosid (Stanza della Segnatura, Stanza d'Eliodoro, Stanza dell'Incendio). Julius II ja Leo X teenistuses jõudis ta oma kuulsuse tippu ning ta maalis ka mõlema paavsti portree. Arhitektina juhatas ta alates 1515 Rooma Püha Peetri kiriku ehitust ning oli antiiksete skulptuuride ja raidkirjade väljakaevamiste ülevaataja. Ta uuris ka Vitruviuse teoseid. Kõige tuntum nendest freskodest on "Ateena kool", mille Raffael pühendas vanakreeka kultuurile. Selle kesksed kujud on Platon ja Aristoteles, kelle ümber on valgusküllaste võlvide alla Apolloni ja Athena kujude ette kogunenud filosoofe, luuletajaid, õpetlasi ja kunstnikke. Ikonograafiliselt ja kompositsiooniliselt seostub see teos Raffaeli kaasajaga. "Ateena kooli" koopia asub Potsdamis Sanssoucis. 1518 valmistas Raffael Villa Farnese freskod. Muuhulgas kujutavad need Amori ja Psyche müüti Lucius Apuleiuse järgi. Raffael elas Rooma eeslinnas Borgos Palazzo Caprinis. Selle hoone projekteeris Donato Bramante 1510. aasta paiku, võib-olla pisut varem. Raffael ostis selle 1517 ja elas seal oma surmani. Omal ajal oli see hoone üsna suurejooneline – Raffael sai seda endale lubada. 17. sajandil see hoone lammutati. Raffael ei abiellunud kunagi. 1514 kihlus ta kardinali Medici Bibbiena vennatütre Maria Bibbienaga, aga ta ei suhtunud sellesse kuigi entusiastlikult, see abielu ei saanudki teoks. Vasari väitel mängis Raffael mõttega saada ka ise kardinaliks. Selleks oli arvatavasti lootust andnud Leo X. Võib-olla oli see üks põhjustest, miks ta abielu sõlmima ei kiirustanud. Paavst tegi Raffaeli oma kammerhärraks, mis andis kunstnikule lisasissetuleku, ja annetas talle Kuldkannuse ordeni. Väidetavalt oli Raffaelil lähedasi suhteid paljude naistega, aga tema elu tõeline armastus oli pagari tütar Margherita Luti. Pagar on itaalia keeles fornara ja sellepärast tuntakse Lutit tänapäeval hüüdnimega La Fornarina. Raffael on teda ka poolaktina maalinud. Vasari järgi põhjustas Raffaeli surma ülemäärane seks Lutiga, misjärel tal tekkis palavik. Raffael ei öelnud arstile, millest tema haigus tuli, mistõttu arst andis talle vale ravimit, mis ta tappis. Raffaeli haigus kestis 15 päeva, mis andis talle aega saada viimne võidmine ja oma maapealsed asjad korda ajada. Ta dikteeris oma testamendi, milles määras Lutile ülalpidamiseks piisavalt raha, ja määras testamenditäitjaks oma ustava teenri Baviera. Enamiku töökoja sisustusest määras ta oma õpilastele Giulio Romanole ja Gianfrancesco Pennile. Tema matus oli eriti suurejooneline ja sellel osalesid suured rahvamassid. Ta maeti marmorist sarkofaagis, millele oli kirjutatud: "Ille hic est Raffael, timuit quo sospite vinci, rerum magna parens et moriente mori." See tähendab: "Siin lebab kuulus Raffael, keda Loodus ise kartis end ületavat, kuni ta elas, ja kui ta suri, kartis ennastki surevat." Tema haud asub Roomas Santa Maria Rotonda kirikus, mis rajati Panteonina juba Vana-Rooma keisri Hadrianuse ajal. Sinna matmist palus Raffael ise oma testamendiga. Romano oli Raffaeli surma ajal kõigest 21 aastat vana. Sellegipoolest ootas teda ees kuulsus ja Penni jäi kõigest Romano kaastööliseks. 1527. aastal toimunud Rooma rüüstamise ajal rööviti töökoda paljaks ja mõnedki Raffaeli juures töötanud tapeti. Teisalt soodustas see sündmus Raffaeli tööde levikut ja suurendas niimoodi tema tuntust. Kuigi kaasaegsed Raffaeli väga armastasid, oli tema mõju maailma kunsti arengule mõnevõrra väiksem kui Michelangelol. Pärast tema surma hakkas levima manerism ja seejärel barokk, mis viisid kunsti Raffaeli näidatule täiesti vastupidises suunas. Raffaeli teosed olid selge ja harmooniliselt tervikliku kompositsiooniga, seevastu barokile oli omane üleküllastumine detailidest ja rahutus liikumises olevad figuurid. Seevastu oli Raffaeli looming akademismi nurgakivi. Ühtlasi on Raffaeli teosed alati olnud tähtsal kohal kunstnike väljaõppes.
El Greco (Doménikos Theotokópoulos)
1541 Kreeta – 7. aprill 1614 Toledo
El Greco oli Hispaania renessansiajastu maalikunstnik, skulptor ja arhitekt. Teda tunti hüüdnime "El Greco" (Kreeklane) järgi, mis viitas tema Kreeka päritolule. Maalidele kirjutas ta oma pärisnime kreeka keeles (Δομήνικος Θεοτοκόπουλος; Doménikos Theotokópoulos). El Greco sündis Kreetal, mis oli sel ajal Venezia vabariigi osa ning ikoonimaalijate "Kreeta koolkonna" keskus. 26-aastaselt Veneziasse elama asudes oli ta juba meister oma erialal. 1570. aastal kolis ta Rooma, kus avas töökoja. Itaalias viibimise ajal lisandusid El Greco stiili manerismi ja Itaalia renessansi elemendid. Aastal 1577 asus ta elama Hispaaniasse Toledosse, kus elas ja töötas kuni surmani. Toledos valmisid El Greco suuremad tellimustööd ning tuntumad maalid. El Greco dramaatiline ja ekspressionistlik stiil tekitas tema kaasaegsetes nõutust, kuid 20. sajandil hakati tema kunsti kõrgelt hindama. El Greco stiili peetakse nii ekspressionismi kui ka kubismi eelkäijaks. Tema isik ning teosed on olnud inspiratsiooniallikaks luuletajatele ja kirjanikele, teiste seas Rainer Maria Rilkele ja Níkos Kazantzákisele. Tänapäeva uurijad on El Grecot nimetanud nii omapäraseks kunstnikuks, et teda ei saa paigutada ühessegi tavapärasesse kunstikoolkonda. Ta on tuntud eelkõige oma looklevate väljavenitatud kehade ja sageli fantastilise värvikasutuse poolest, mille puhul Bütsantsi koolkonna traditsioonid on ühendatud klassikalise läänele omase maalistiiliga. El Greco sündis 1541. aastal kas Fodele või Candia (tänapäeval Irákleio Kreetal) külas. Ta pärines jõukast linnaperekonnast, kes oli tõenäoliselt pärast Venezia vabariigis aastatel 1526–1528 toimunud ülestõusu Chaniást Candiasse saadetud. El Greco isa Geórgios Theotokópoulos (suri 1556) oli kaupmees ja maksukoguja. Tema emast ega esimesest abikaasast ei ole midagi teada. El Greco vanem vend Manoússos Theotokópoulos (1531 – 13. detsember 1604) oli jõukas kaupmees ning veetis oma elu viimased aastad (1603–1604) El Greco Toledo kodus. Noore El Greco jaoks oli loomulik alustada karjääri Venezias, sest Kreeta oli Venezia vabariigi võimu all. El Greco elust Itaalias on vähe teada. Aastal 1570 kolis El Greco Veneziast Rooma. Ei ole teada, kui kaua ta Roomas viibis; ta võis naasta Veneziasse aastatel 1575–1576, veel enne kui ta Hispaaniasse kolis. Roomas võeti ta Giulio Clovio soovitusel vastu külalisena Palazzo Farneses, mille kardinal Alessandro Farnese oli muutnud kunsti- ja vaimukeskuseks. Seal puutus ta kokku linna intellektuaalse eliidiga, sealhulgas Rooma õpetlase Fulvio Orsiniga, kelle kogusse kuulus hiljem El Greco seitse maali (sealhulgas "Vaade Siinai mäele" ja "Clovio portree"). Erinevalt teistest Veneziasse kolinud Kreeta kunstnikest muutis El Greco oluliselt oma stiili ning püüdis teistest eristuda, leiutades uue ja ebatavalise tõlgenduse religioossetest teemadest. Tema Itaalias maalitud tööd olid mõjutatud selle perioodi Venezia renessansist – vilkad väljavenitatud kujud, mis meenutasid Tintorettot, ning värviline raamistik, mis seob teda Tizianiga. Kui El Greco elas veel Roomas, külastas teda ühel suvepäeval Clovio. El Greco istus pimendatud toas, sest pimedus edendas tema mõttetööd paremini kui päevavalgus, mis segas tema "sisemist valgust". Roomas viibimise ajal ilmusid tema töödesse vägivalla elemendid, perspektiivi jõulisem kasutamine ning korduvalt keerlevad ja väänlevad kujud ning raevukad liigutused. Kui El Greco Rooma elama asus, olid Michelangelo ja Raffael juba surnud, kuid nende eeskuju noortele maalikunstnikele oli tugev ning isegi valdav. El Greco otsustas jätta endast Rooma märgi maha ning kaitsta oma kunstilisi vaateid, ideesid ja stiili. Tema kiituse pälvisid Antonio da Correggio ja Parmigianino, kuid tal ei olnud aukartust Michelangelo "Viimse kohtupäeva" ees (Sixtuse kabelis); ta tegi paavst Pius V-le ettepaneku, et maalib kogu maali üle, et see vastaks uuele ja rangemale katoliiklikule mõtteviisile. Kui temalt küsiti hiljem arvamust Michelangelo kohta, vastas El Greco, et "ta oli hea mees, kuid maalida ta ei osanud". Nii olemegi silmitsi teatud paradoksiga: El Greco olevat Michelangelosse kehvasti suhtunud ning teda isegi laitnud, kuid ei suutnud ise tema mõjutustele vastu seista. Michelangelo mõjutusi võib leida hilisemates El Greco töödes, nagu näiteks "Püha liiga allegooria". Maalides ühes oma töös Michelangelo, Tiziani, Clovio ja eeldatavalt Raffaeli portreesid, ei väljendanud El Greco mitte üksnes oma tänulikkust, vaid soovis nendega ka võistelda. El Greco kommentaaridest nähtub, et El Greco pidas Tiziani, Michelangelot ja Raffaeli jäljendamist väärt eeskujudeks. Omapäraste kunstiliste vaadete (näiteks Michelangelo tehnika laitmine) ja iseloomu tõttu kogus El Greco Roomas üsna peagi vaenlasi. Arhitekt ja kirjanik Pirro Ligorio kutsus teda "rumalaks välismaalaseks" ning hiljuti avastatud arhiivimaterjalid paljastavad löömingu Farnesega, kes käskis noorel kunstnikul oma paleest lahkuda. 6. juulil 1572 esitas El Greco selle kohta ametliku kaebuse. Mõni kuu hiljem, 18. septembril 1572, maksis El Greco oma maksud Püha Luuka gildile Roomas. Sama aasta lõpus avas El Greco oma töökoja ning palkas abilisteks kunstnikud Lattanzio Bonastri de Lucignano ja Francisco Preboste. Aastal 1577 rändas El Greco Madriidi, seejärel Toledosse, kus valmisid tema täiseas loodud tööd. Sel ajal oli Toledo suure asustustihedusega Hispaania religioonipealinn, millel oli "hiilgav minevik, jõukas olevik ja ebakindel tulevik". Roomas oli El Greco teeninud ära mõnede intellektuaalide austuse, kuid pidi vastu võtma ka mõningate kunstikriitikute vaenulikkuse. 1570-ndatel oli hiiglaslik klooster-palee El Escorial alles ehitusjärgus ning Hispaania kuningal Philip II oli raskusi leidmaks hoone kaunistamiseks suurte maalidega häid kunstnikke. Titian oli surnud ning Tintoretto, Veronese ja Anthonis Mor keeldusid kõik Hispaaniasse tulemast. Philip pidi lootma Juan Fernándes de Navarrete väiksemale andekusele, kelle gravedad y decoro ("tõsiduse ja väärikuse") kuningas heaks kiitis. Kuid ta oli just 1579. aastal surnud; see hetk oleks pidanud El Greco jaoks olema ideaalne. Clovio ja Orsini kaudu kohtus El Greco hispaania humanisti ja Philipi agendi Benito Arias Montanoni, vaimuliku Pedro Chacóni ja Toledo katedraali dekaani Diego de Castilla poja Luis de Castillaga. Tänu El Greco sõprusele Castillaga sai kunstnik oma esimesed suured tellimused Toledos. Ta saabus Toledosse juulis 1577 ning allkirjastas lepingud mitmete maalide teostamiseks, mis pidid kaunistama Silose Saint Dominici kloostrit Tolidos. Siis valmis ka tema kuulsamaid töid El Espolio ("Kristuse lahtiriietamine") Septembriks 1579 oli El Greco maalinud Santo Domingo jaoks üheksa maali, kaasa arvatud "Püha kolmainsus" ja "Neitsi ülestõusmine". Need teosed said kunstniku maine aluseks Toledos. El Greco ei plaaninud Toledosse elama jääda, kuna ta soovis saavutada Philipi soosingut ning jätta tema õukonda märk maha. Ta suutis tõepoolest saada monarhilt kaks suurt tellimustööd: "Püha liiga allegooria" ja "Saint Maurice`i märterlus". Kuid kuningale need tööd ei meeldinud ning St Maurice`i altarimaal paigutati kapiitlisaali, mitte kabelisse nagu algselt oli plaanitud. El Grecole ta rohkem tellimustöid ei andnud. Kuninga rahulolematuse põhjused on ebaselged. Mõned uurijad arvavad, et Philipile ei meeldinud kaasaegsete inimeste paigutamine religioossetesse stseenidesse; teised arvavad, et El Greco tööd rikkusid vastureformatsiooni põhireeglit, mis ütleb, et maalil on sisu stiilist olulisem. Philip pööras enda poolt tellitud kunstiteostele isiklikku tähelepanu ning tal oli väga kindel maitse. Philipi järgmine katsetus Federico Zuccariga oli veelgi vähem edukas. Igatahes lõpetas Philipi rahulolematus El Greco igasugused võimalikud lootused kuninglikule eestkostele. Kuninga soosinguta pidi El Greco Toledosse jääma, kus teda 1577. aastal suurepärase kunstnikuna vastu võeti. 17. sajandi jutlustaja ja poeet Hortensio Félix Paravicino on öelnud: "Kreeta andis talle elu ning maalikunstniku ametioskused, Toledo aga parema kodumaa kus ta läbi Surma hakkas saavutama igavest elu." 1585. aastal olevat ta palganud abiliseks Francisco Preboste ning asutanud töökoja kus loodi nii altari raamistikke ja kujusid kui ka maale. 12. märtsil 1586 sai ta töötasu oma praeguseks tuntuima töö, “Krahv Orgazi matmine", eest. El Greco jaoks olid aastad 1597–1607 väga intensiivsed. Sel ajal sai ta mitmed suured tellimused ning tema töökojas loodi mitmetele reliogioossetele institutsioonidele pildilisi ja skulpturaalseid ansambleid. Selle perioodi suuremad tööd olid Toledo San José kabeli kolm altarit (1597–1599); kolm maali (1596–1600) Colegio de Doña María de Aragon`ile Madridis ning peaaltar, neli külgaltarit ning maal St. Ildefonso (1603–1605) de la Caridad Haigla (Halastuse haigla) kabelile Illescases. 1607–1608 sattus El Greco töötasu teemadel pikaajalisse juriidilisse vaidlusse Halastuse haigla juhtidega; see ja teised juriidilised lahkarvamused olid põhjuseks tema majanduslikule kitsikusele elu lõpuaastatel. 1608. aastal sai ta oma viimase suurema töötasu Toledo Ristija Johannese Haiglalt. Toledost sai El Grecole kodu. Säilinud lepingutes mainitakse teda alates 1585. aastast kui üürnikku Marquis de Villenale kuuluvas kompleksis, mis koosnes kolmest korterist ja 24-st toast. Just nendes korterites, kus asusid ka tema töökojad, veetis ta oma ülejäänud elu maalides ja õppides. Tema elustiil oli küllaltki märkimisväärne – mõnikord tellis ta endale õhtusöögi kõrvale meeleolu looma muusikud. See, kas ta elas oma hispaanlannast kaaslase Jerónima de Las Cuevasega, kellega ta tõenäoliselt ei abiellunud, ei ole kinnitust leidnud. Naine oli tema ainsa poja Jorge Manueli (sündinud 1578) ema. Pojast sai samuti maalikunstnik, kes abistas oma isa ning jätkas tema kompositsioonide kordamist ka mitmeid aastaid pärast stuudio pärimist. 1604. aastal sündis Jorge Manueli ja Alfonsa de los Moralesi poeg ja El Greco lapselaps Gabriel, kelle ristis Toledo valitseja ning kunstniku isiklik sõber Gregorio Angulo. Tavera haiglale tellimustöö teostamise ajal jäi El Greco tõsiselt haigeks ja kuu hiljem, 7. aprillil 1614 suri ta 73 aastasena. Mõni päev enne, 31. märtsil, andis ta oma pojale volituse oma testamendi loomiseks, tunnistajateks olid kaks kunstniku kreeklasest sõpra (El Greco ei kaotanud kunagi sidet oma kreeka juurtega). Ta maeti Santo Domingo el Antigua kirikusse. El Greco stiili põhialuseks oli intuitsiooni ja fantaasia ülimuslikkus loomingu subjektiivsuse üle. El Greco heitis kõrvale klassitsistlikud kriteeriumid nagu proportsioon ja mõõtmed. Ta uskus, et graatsia on kunsti ülim eesmärk, kuid maalikunstnik saavutab graatsia vaid siis, kui ta suudab keerukamaidki probleeme ilmse kergusega lahendada. El Greco pidas värve kõige olulisemaks ning taltsutamatumaks elemendiks maalikunstis ning kuulutas, et värvid on vormist ülimad. Maalikunstnik ja teoreetik Francisco Pacheco, kes külastas El Grecot 1611. aastal kirjutas, et kunstnikule meeldisid "jämedakoelised ja segamata värvide laigud, mis olid tõendiks tema käteosavusest". Esimesena seostas El Greco kunsti manerismi ja antinaturalismiga kunstiajaloolane Max Dvořák. Tänapäeva uurijad peavad El Grecot "tüüpiliseks maneristiks" ning peavad eeskujudeks renessansi neoplatonismi. Nicholas Penny arvab, et "Hispaanias lõi El Greco oma isikliku stiili." Oma täiskasvanuea töödes demonstreeris El Greco talle omast kalduvust rohkem dramatiseerida kui kirjeldada. Tugevad emotsioonid kanduvad maalilt üle otse vaatajatele. Pacheco arvates oli El Greco häiriv, vägivaldne ja kohati näiliselt hoolimatult loodud stiil õpitud meetod loomaks stiili vabadust. Eelistades maalida eriti pikki ning saledaid figuure ja väljavenitatud kompositsioone mis teenisid nii ilmekuse kui ka esteetilisi eesmärke, jõudis ta loodusseaduste ignoreerimiseni ning venitas nii veelgi oma kompositsioone pikemaks, eriti kui need olid mõeldud altarimaalideks. Inimkeha anatoomia muutub El Greco töödes järjest ebamaisemaks. El Greco stiilile on omane eriline valguse kasutus. Jonathan Brown on märkinud: "igal kujul näib olevat oma isiklik sisemine valgus või peegeldab see valgust, mille allikas ei ole tuvastatav". Tänapäeva uurijad kinnitavad Toledo tähtsust El Greco stiili lõplikus kujunemises ning rõhutavad kunstniku võimet kohandada oma stiili vastavalt ümbritsevale keskkonnale. Harold Wethey väidab, et "olenemata kreeka päritolust ja Itaalias õpitud erialastest oskustest sukeldus kunstnik Hispaania religioossesse keskkonda niivõrd, et muutus Hispaania müstitsismi tähtsaimaks visuaalseks esindajaks". El Greco oli ka suurepärane portreemaalija, kes suutis lisaks portreteeritava välistele omadustele edasi anda ka tema iseloomu.[45] Portreesid on kunstnik maalinud vähem kui religioosseid maale. Wethey kõrvutab tema portreesid Tiziani ja Rembrandti vastava loominguga". El Greco oli oma eluajal lugupeetud arhitekt ja skulptor. Tavaliselt kujundas ta terve altari ise, töötades nii arhitekti, skulptori kui ka maalikunstnikuna – näiteks de la Caridad`i haigla puhul. Seal kaunistas ta haigla kabeli, kuid puidust altar ja skulptuurid on kõik tõenäoliselt hävinud.[48] El Espolio ("Kristuse lahtiriietamine") tarbeks valmistas kunstnik kullatud puidust altari mis on hävinud, kuid väike skulptuuride grupp St. Ildefonso ime on siiani raamistiku küljes säilinud. Tema tähtsaim arhitektuuriline saavutus oli Santo Domingo el Antiguo kirik ja mungaklooster, mille tarbeks valmisid ka skulptuurid ja maalid. El Grecot peetakse maalikunstnikuks, kes ühendas arhitektuuri oma maalikunstiga. Teda on tunnustatud ka tema enda kahele maalile valmistatud raamide eest. Oma Vitruviuse raamatu De architectura koopiasse on El Greco kirjutanud märkusi, milledes ta kummutab Vitruvius'e poolehoiu arheoloogiliste leidude, kanooniliste proportsioonide, perspektiivi ja matemaatika asjus. Vitruvius'e viisi muuta proportsioone kompenseerimaks kaugust vaatajast, pidas El Greco koletuks. El Greco tundis vastumeelsust reeglite vastu arhitektuuris; eelkõige uskus ta loomisvabadusse ja seisis uudsuse, vaheldusrikkuse ja keerukuse eest. Taolised ideed olid aga tolle ajastu arhitektuuriringkondade jaoks liialt ekstreemsed. Kuna El Greco tööd vastandusid varasele barokkstiilile, mis oli 17. sajandi alguses laialt levinud ja tõrjus välja ka viimased märgid 16. sajandi manerismist, siis El Grecost peale tema surma suurt lugu ei peetud. El Grecot ei mõistetud ning tal puudusid mõjukad järgijad. Vaid tema poeg ja mõni vähetuntud maalikunstnik valmistasid nõrku koopiaid tema töödest. 17. sajandi lõpu ja 18. sajandi alguse Hispaania kriitikud kiitsid tema meisterlikkust kuid kritiseerisid tema antinaturalistlikku stiili ja keerukat ikonograafiat. Mõned neist kriitikutest, nagu näiteks Acislo Antonio Palomino de Castro y Velasco ja Juan Agustín Ceán Bermúdez kirjeldasid tema töid kui "naeruväärseid", "tobedaid" ja "põlastusväärseid". Palomino ja Bermúdezi arvamusi korrati Hispaania historiograafias sageli, kasutades lisaks sõnu nagu "kummaline", "pentsik", "originaalne", "ekstsentriline" ja "veider". Nendes tekstides kordub sageli ka fraas "sukeldunud ekstsentrilisusesse", mis aja jooksul arenes "hulluseks". Romantismi tuulte saabumisega 18. sajandi lõpus hakati El Greco töid uue pilguga vaatama. Gautier pidas El Grecot ideaalseks romantiliseks kangelaseks ("andekas", "valesti mõistetud", "hull"). Tema oli esimene, kes väljendas selgelt oma poolehoidu El Greco hilisema stiili vastu. Prantsuse kriitikud Zacharie Astruc ja Paul Lefort aitasid taastada huvi El Greco maalide vastu. 1890-ndatel sai El Greco Pariisis elavate hispaania maalikunstnike eeskujuks ja mentoriks. 1908. aastal avaldas hispaania kunstiajaloolane Manuel Bartolomé Cossío esimese ülevaatliku kalatoogi El Greco töödest; selles raamatus nimetati El Grecot hispaania koolkonna rajajaks. Samal aastal rändas Hispaaniasse prantsuse ekspressionismi õpetlane Julius Meier-Graefe, kes kavatses uurida Velásquezi, kuid sattus hoopis El Greco lummusesse; ta kirjeldas oma kogemusi raamatus "Spanische Reise" (Hispaania reis), milles El Grecost sai suur maalikunstnik, kes ei mahtunud minevikus valitsenud kitsasse kunstiringkonda. Meier-Graefe nägi El Greco töödes modernsuse ettekuulutust. Järgmiste lausetega on Meier-Graefe kirjeldanud El Greco mõju omaaegsetele kunstiliikumistele: Ta [El Greco] on avastanud terve uute võimaluste maailma. Isegi ta ise ei suutnud kõiki neid võimalusi ammendada. Kõik generatsioonid peale teda elavad tema reaalsuses. Tema ja tema õpetaja Titiani vahel on suurem erinevus kui tema ja Renoiri või Cézannei vahel. Sellele vaatamata on Renoir ja Cézanne võrratu originaalsuse meistrid, sest El Greco keelt ei ole võimalik ära kasutada kui selle kasutaja seda üha uuesti uueks ei loo. Arstid August Goldschmidt ja Germán Beritens väitsid, et El Greco maalis taolisi väljavenitatud inimkehi, sest tal oli probleeme nägemisega (võimalik progresseeruv astigmatism või kõõrdsilmsus) mille tõttu ta nägi kehasid pikemana kui need tegelikult olid; arst Arturo Perera viitas aga, et taolise stiili põhjuseks on marihuaana kasutamine. Efi Foundoulaki on öelnud: "20. sajandi alguse maalikunstnikud ja teoreetikud "avastasid" uue El Greco kuid selle protsessi käigus avastasid ja paljastasid nad ka iseennast". Tema väljendusrikkus ja värvikasutus mõjutas Eugène Delacroixi ja Édouard Maneti. Esimese kunstnikuna märkas El Greco tööde morfoloogias strukturaalset kodeeringut üks kubismi eelkäijatest, Paul Cézanne. Võrdlev morfoloogiline analüüs paljastas kahe kunstniku ühisosad nagu näiteks inimkeha moonutamine, punakad ja (näiliselt) töötlemata taustad ning sarnasused ruumi kujutamisel. Brown arvab, et "Cézanne ja El Greco on hoolimata neid eraldavatest sajanditest vaimsed vennad". Sümbolistid ja Pablo Picasso oma sinisel perioodil kasutasid El Greco külma tonaalsust, võttes kasutusele tema askeetlike figuuride anatoomia. Ajal mil Picasso töötas maali "Les Demoiselles d'Avignon" kallal, külastas ta oma sõpra Ignacio Zuloagat viimase stuudios Pariisis ning uuris El Greco maali "Viienda pitseri avamine" (mis kuulus 1897. aastast Zuloagale). Seos maalide "Les Demoiselles d'Avignon" ja "Viienda pitseri avamine" vahel märgiti ära 1980-ndate alguses, kui analüüsiti kahe töö stilistilisi sarnasusi ja motiive. El Greco töödest leiab mitmeid analoogiaid kubismile iseloomulikele joontele nagu moonutused ja aja materialistlik tõlgendamine. Picasso arvates on El Greco tööde ülesehitus kubistlik. 22. veebruaril 1950 alustas Picasso oma teiste maalikunstnike tööde "parafraseerimise" seeriat maaliga "Maalikunstniku portree El Greco järgi". Ekspressionistid keskendusid El Greco ilmekatele moonutustele. El Greco mõjutas ka Jackson Pollockit. Aastaks 1943 oli Pollock lõpetanud kuuskümmend joonistust El Greco järgi ning omas kreeta meistrist kolme raamatut. El Greco on inspireerinud ka nüüdiskunstnikke. Kysa Johnson kasutas El Greco maali "Pühast vaimust rasestumine" mõnede oma tööde kompositsiooniliseks raamistikuks ja meistri anatoomilised moonutused peegelduvad mõnevõrra Fritz Chesnuti portreedes. El Greco iseloom ja tööd inspireerisid luuletaja Rainer Maria Rilket. Üks komplekt Rilke poeeme (Himmelfahrt Mariae I.II., 1913) põhines otseselt El Greco maalil "Pühast vaimust rasestumine". Kreeka kirjanik Nikos Kazantzakis, kes tundis El Grecoga hingesugulust pealkirjastas oma autobiograafia "Ülevaade Grecole" ning ülistas Kreetal sündinud kunstnikku. 1998. aastal andis Kreeka elektroonikahelilooja ja artist Vangelis välja kunstnikust inspireeritud sümfooniaalbumi "El Greco". See album on edasiarendus varasemale Vangelise albumile "Foros Timis Ston Greco" (Austusavaldus El Grecole). Kreetal sündinud kunstniku elu kujutab Kreeka, Hispaania ja Ühendkuningriigi koostöös 2007. a. valminud film "El Greco". El Greco tööde täpse arvu üle on peetud innukaid vaidlusi. Peale kunstiajaloolase Rodolfo Pallucchini mõjukat uuringut aastast 1937 kasvas El Grecole omistatud tööde arv märgatavalt. Pallucchini omistas El Grecole väikese triptühhoni Galerii Estenses Modenas põhinedes signatuurile ("Χείρ Δομήνιχου", Doménikose käega loodud) Modena triptühhoni keskpaneeli tagumisel poolel. Üksmeelselt leiti, et antud triptühhon on tõepoolest üks El Greco varajasematest töödest ning Pallucchini teos muutus aluseks, mille järgi töid El Grecole omistati. Vaatamata sellele väitis Wethey, et Modena triptühhon ei ole kuidagi El Grecoga seotud ning avaldas 1962. aastal kataloogi raisonné, milles on El Grecole omistatud tööde hulk suuresti vähendatud. Kui kunstiajaloolane José Camón Aznar pidas El Greco omaks 787–829 maali, siis Wethey vähendas selle arvu 285 autentse tööni ning sakslasest hispaania kunsti uurija Halldor Sœhner omistas kreeta meistrile vaid 137 tööd. Hiljem, peale El Greco signatuuri leidmist maalilt "Neitsi suremine" 1983. aastal ning peale ulatuslikke uuringuid arhiivides on uurijad järk-järgult veendumas, et Wethey hinnangud ei olnud täiesti korrektsed ja tema kataloogis avaldatu võib anda moonutanud ülevaate kogu El Greco kunstist ja tema arengust. Signatuuri avastamine maalilt "Neitsi suremine" viis kolme teise "Doménicos"e allkirjaga maali omistamiseni El Grecole (Modena triptühhon, St. Luke`i maal neitsist ja lapsest ja Magi kummardamine) ning seejärel hakati autentseteks pidama teisigi maale – mõned neist signeeritud, mõned mitte. Vaidlused El Greco tööde täpse arvu teemadel on jäänud lahendamata ning Wethey kataloog raisonné on nende lahkarvamuste keskpunktiks. El Grecole on omistatud ka mõned skulptuurid, näiteks "Epimetheus ja Pandora". See kaheldav fakt põhineb Pacheco tunnistusel (ta nägi El Greco stuudios kujukeste sarja, kuid need võisid olla ka üksnes mudelid). Säilinud on ka El Greco neli joonistust; kolm neis on ettevalmistavad tööd Santo Domingo el Antiguo altari tarbeks ning neljas on visand ühe tema maali "Ristilöömine" tarbeks.
1541 Kreeta – 7. aprill 1614 Toledo
El Greco oli Hispaania renessansiajastu maalikunstnik, skulptor ja arhitekt. Teda tunti hüüdnime "El Greco" (Kreeklane) järgi, mis viitas tema Kreeka päritolule. Maalidele kirjutas ta oma pärisnime kreeka keeles (Δομήνικος Θεοτοκόπουλος; Doménikos Theotokópoulos). El Greco sündis Kreetal, mis oli sel ajal Venezia vabariigi osa ning ikoonimaalijate "Kreeta koolkonna" keskus. 26-aastaselt Veneziasse elama asudes oli ta juba meister oma erialal. 1570. aastal kolis ta Rooma, kus avas töökoja. Itaalias viibimise ajal lisandusid El Greco stiili manerismi ja Itaalia renessansi elemendid. Aastal 1577 asus ta elama Hispaaniasse Toledosse, kus elas ja töötas kuni surmani. Toledos valmisid El Greco suuremad tellimustööd ning tuntumad maalid. El Greco dramaatiline ja ekspressionistlik stiil tekitas tema kaasaegsetes nõutust, kuid 20. sajandil hakati tema kunsti kõrgelt hindama. El Greco stiili peetakse nii ekspressionismi kui ka kubismi eelkäijaks. Tema isik ning teosed on olnud inspiratsiooniallikaks luuletajatele ja kirjanikele, teiste seas Rainer Maria Rilkele ja Níkos Kazantzákisele. Tänapäeva uurijad on El Grecot nimetanud nii omapäraseks kunstnikuks, et teda ei saa paigutada ühessegi tavapärasesse kunstikoolkonda. Ta on tuntud eelkõige oma looklevate väljavenitatud kehade ja sageli fantastilise värvikasutuse poolest, mille puhul Bütsantsi koolkonna traditsioonid on ühendatud klassikalise läänele omase maalistiiliga. El Greco sündis 1541. aastal kas Fodele või Candia (tänapäeval Irákleio Kreetal) külas. Ta pärines jõukast linnaperekonnast, kes oli tõenäoliselt pärast Venezia vabariigis aastatel 1526–1528 toimunud ülestõusu Chaniást Candiasse saadetud. El Greco isa Geórgios Theotokópoulos (suri 1556) oli kaupmees ja maksukoguja. Tema emast ega esimesest abikaasast ei ole midagi teada. El Greco vanem vend Manoússos Theotokópoulos (1531 – 13. detsember 1604) oli jõukas kaupmees ning veetis oma elu viimased aastad (1603–1604) El Greco Toledo kodus. Noore El Greco jaoks oli loomulik alustada karjääri Venezias, sest Kreeta oli Venezia vabariigi võimu all. El Greco elust Itaalias on vähe teada. Aastal 1570 kolis El Greco Veneziast Rooma. Ei ole teada, kui kaua ta Roomas viibis; ta võis naasta Veneziasse aastatel 1575–1576, veel enne kui ta Hispaaniasse kolis. Roomas võeti ta Giulio Clovio soovitusel vastu külalisena Palazzo Farneses, mille kardinal Alessandro Farnese oli muutnud kunsti- ja vaimukeskuseks. Seal puutus ta kokku linna intellektuaalse eliidiga, sealhulgas Rooma õpetlase Fulvio Orsiniga, kelle kogusse kuulus hiljem El Greco seitse maali (sealhulgas "Vaade Siinai mäele" ja "Clovio portree"). Erinevalt teistest Veneziasse kolinud Kreeta kunstnikest muutis El Greco oluliselt oma stiili ning püüdis teistest eristuda, leiutades uue ja ebatavalise tõlgenduse religioossetest teemadest. Tema Itaalias maalitud tööd olid mõjutatud selle perioodi Venezia renessansist – vilkad väljavenitatud kujud, mis meenutasid Tintorettot, ning värviline raamistik, mis seob teda Tizianiga. Kui El Greco elas veel Roomas, külastas teda ühel suvepäeval Clovio. El Greco istus pimendatud toas, sest pimedus edendas tema mõttetööd paremini kui päevavalgus, mis segas tema "sisemist valgust". Roomas viibimise ajal ilmusid tema töödesse vägivalla elemendid, perspektiivi jõulisem kasutamine ning korduvalt keerlevad ja väänlevad kujud ning raevukad liigutused. Kui El Greco Rooma elama asus, olid Michelangelo ja Raffael juba surnud, kuid nende eeskuju noortele maalikunstnikele oli tugev ning isegi valdav. El Greco otsustas jätta endast Rooma märgi maha ning kaitsta oma kunstilisi vaateid, ideesid ja stiili. Tema kiituse pälvisid Antonio da Correggio ja Parmigianino, kuid tal ei olnud aukartust Michelangelo "Viimse kohtupäeva" ees (Sixtuse kabelis); ta tegi paavst Pius V-le ettepaneku, et maalib kogu maali üle, et see vastaks uuele ja rangemale katoliiklikule mõtteviisile. Kui temalt küsiti hiljem arvamust Michelangelo kohta, vastas El Greco, et "ta oli hea mees, kuid maalida ta ei osanud". Nii olemegi silmitsi teatud paradoksiga: El Greco olevat Michelangelosse kehvasti suhtunud ning teda isegi laitnud, kuid ei suutnud ise tema mõjutustele vastu seista. Michelangelo mõjutusi võib leida hilisemates El Greco töödes, nagu näiteks "Püha liiga allegooria". Maalides ühes oma töös Michelangelo, Tiziani, Clovio ja eeldatavalt Raffaeli portreesid, ei väljendanud El Greco mitte üksnes oma tänulikkust, vaid soovis nendega ka võistelda. El Greco kommentaaridest nähtub, et El Greco pidas Tiziani, Michelangelot ja Raffaeli jäljendamist väärt eeskujudeks. Omapäraste kunstiliste vaadete (näiteks Michelangelo tehnika laitmine) ja iseloomu tõttu kogus El Greco Roomas üsna peagi vaenlasi. Arhitekt ja kirjanik Pirro Ligorio kutsus teda "rumalaks välismaalaseks" ning hiljuti avastatud arhiivimaterjalid paljastavad löömingu Farnesega, kes käskis noorel kunstnikul oma paleest lahkuda. 6. juulil 1572 esitas El Greco selle kohta ametliku kaebuse. Mõni kuu hiljem, 18. septembril 1572, maksis El Greco oma maksud Püha Luuka gildile Roomas. Sama aasta lõpus avas El Greco oma töökoja ning palkas abilisteks kunstnikud Lattanzio Bonastri de Lucignano ja Francisco Preboste. Aastal 1577 rändas El Greco Madriidi, seejärel Toledosse, kus valmisid tema täiseas loodud tööd. Sel ajal oli Toledo suure asustustihedusega Hispaania religioonipealinn, millel oli "hiilgav minevik, jõukas olevik ja ebakindel tulevik". Roomas oli El Greco teeninud ära mõnede intellektuaalide austuse, kuid pidi vastu võtma ka mõningate kunstikriitikute vaenulikkuse. 1570-ndatel oli hiiglaslik klooster-palee El Escorial alles ehitusjärgus ning Hispaania kuningal Philip II oli raskusi leidmaks hoone kaunistamiseks suurte maalidega häid kunstnikke. Titian oli surnud ning Tintoretto, Veronese ja Anthonis Mor keeldusid kõik Hispaaniasse tulemast. Philip pidi lootma Juan Fernándes de Navarrete väiksemale andekusele, kelle gravedad y decoro ("tõsiduse ja väärikuse") kuningas heaks kiitis. Kuid ta oli just 1579. aastal surnud; see hetk oleks pidanud El Greco jaoks olema ideaalne. Clovio ja Orsini kaudu kohtus El Greco hispaania humanisti ja Philipi agendi Benito Arias Montanoni, vaimuliku Pedro Chacóni ja Toledo katedraali dekaani Diego de Castilla poja Luis de Castillaga. Tänu El Greco sõprusele Castillaga sai kunstnik oma esimesed suured tellimused Toledos. Ta saabus Toledosse juulis 1577 ning allkirjastas lepingud mitmete maalide teostamiseks, mis pidid kaunistama Silose Saint Dominici kloostrit Tolidos. Siis valmis ka tema kuulsamaid töid El Espolio ("Kristuse lahtiriietamine") Septembriks 1579 oli El Greco maalinud Santo Domingo jaoks üheksa maali, kaasa arvatud "Püha kolmainsus" ja "Neitsi ülestõusmine". Need teosed said kunstniku maine aluseks Toledos. El Greco ei plaaninud Toledosse elama jääda, kuna ta soovis saavutada Philipi soosingut ning jätta tema õukonda märk maha. Ta suutis tõepoolest saada monarhilt kaks suurt tellimustööd: "Püha liiga allegooria" ja "Saint Maurice`i märterlus". Kuid kuningale need tööd ei meeldinud ning St Maurice`i altarimaal paigutati kapiitlisaali, mitte kabelisse nagu algselt oli plaanitud. El Grecole ta rohkem tellimustöid ei andnud. Kuninga rahulolematuse põhjused on ebaselged. Mõned uurijad arvavad, et Philipile ei meeldinud kaasaegsete inimeste paigutamine religioossetesse stseenidesse; teised arvavad, et El Greco tööd rikkusid vastureformatsiooni põhireeglit, mis ütleb, et maalil on sisu stiilist olulisem. Philip pööras enda poolt tellitud kunstiteostele isiklikku tähelepanu ning tal oli väga kindel maitse. Philipi järgmine katsetus Federico Zuccariga oli veelgi vähem edukas. Igatahes lõpetas Philipi rahulolematus El Greco igasugused võimalikud lootused kuninglikule eestkostele. Kuninga soosinguta pidi El Greco Toledosse jääma, kus teda 1577. aastal suurepärase kunstnikuna vastu võeti. 17. sajandi jutlustaja ja poeet Hortensio Félix Paravicino on öelnud: "Kreeta andis talle elu ning maalikunstniku ametioskused, Toledo aga parema kodumaa kus ta läbi Surma hakkas saavutama igavest elu." 1585. aastal olevat ta palganud abiliseks Francisco Preboste ning asutanud töökoja kus loodi nii altari raamistikke ja kujusid kui ka maale. 12. märtsil 1586 sai ta töötasu oma praeguseks tuntuima töö, “Krahv Orgazi matmine", eest. El Greco jaoks olid aastad 1597–1607 väga intensiivsed. Sel ajal sai ta mitmed suured tellimused ning tema töökojas loodi mitmetele reliogioossetele institutsioonidele pildilisi ja skulpturaalseid ansambleid. Selle perioodi suuremad tööd olid Toledo San José kabeli kolm altarit (1597–1599); kolm maali (1596–1600) Colegio de Doña María de Aragon`ile Madridis ning peaaltar, neli külgaltarit ning maal St. Ildefonso (1603–1605) de la Caridad Haigla (Halastuse haigla) kabelile Illescases. 1607–1608 sattus El Greco töötasu teemadel pikaajalisse juriidilisse vaidlusse Halastuse haigla juhtidega; see ja teised juriidilised lahkarvamused olid põhjuseks tema majanduslikule kitsikusele elu lõpuaastatel. 1608. aastal sai ta oma viimase suurema töötasu Toledo Ristija Johannese Haiglalt. Toledost sai El Grecole kodu. Säilinud lepingutes mainitakse teda alates 1585. aastast kui üürnikku Marquis de Villenale kuuluvas kompleksis, mis koosnes kolmest korterist ja 24-st toast. Just nendes korterites, kus asusid ka tema töökojad, veetis ta oma ülejäänud elu maalides ja õppides. Tema elustiil oli küllaltki märkimisväärne – mõnikord tellis ta endale õhtusöögi kõrvale meeleolu looma muusikud. See, kas ta elas oma hispaanlannast kaaslase Jerónima de Las Cuevasega, kellega ta tõenäoliselt ei abiellunud, ei ole kinnitust leidnud. Naine oli tema ainsa poja Jorge Manueli (sündinud 1578) ema. Pojast sai samuti maalikunstnik, kes abistas oma isa ning jätkas tema kompositsioonide kordamist ka mitmeid aastaid pärast stuudio pärimist. 1604. aastal sündis Jorge Manueli ja Alfonsa de los Moralesi poeg ja El Greco lapselaps Gabriel, kelle ristis Toledo valitseja ning kunstniku isiklik sõber Gregorio Angulo. Tavera haiglale tellimustöö teostamise ajal jäi El Greco tõsiselt haigeks ja kuu hiljem, 7. aprillil 1614 suri ta 73 aastasena. Mõni päev enne, 31. märtsil, andis ta oma pojale volituse oma testamendi loomiseks, tunnistajateks olid kaks kunstniku kreeklasest sõpra (El Greco ei kaotanud kunagi sidet oma kreeka juurtega). Ta maeti Santo Domingo el Antigua kirikusse. El Greco stiili põhialuseks oli intuitsiooni ja fantaasia ülimuslikkus loomingu subjektiivsuse üle. El Greco heitis kõrvale klassitsistlikud kriteeriumid nagu proportsioon ja mõõtmed. Ta uskus, et graatsia on kunsti ülim eesmärk, kuid maalikunstnik saavutab graatsia vaid siis, kui ta suudab keerukamaidki probleeme ilmse kergusega lahendada. El Greco pidas värve kõige olulisemaks ning taltsutamatumaks elemendiks maalikunstis ning kuulutas, et värvid on vormist ülimad. Maalikunstnik ja teoreetik Francisco Pacheco, kes külastas El Grecot 1611. aastal kirjutas, et kunstnikule meeldisid "jämedakoelised ja segamata värvide laigud, mis olid tõendiks tema käteosavusest". Esimesena seostas El Greco kunsti manerismi ja antinaturalismiga kunstiajaloolane Max Dvořák. Tänapäeva uurijad peavad El Grecot "tüüpiliseks maneristiks" ning peavad eeskujudeks renessansi neoplatonismi. Nicholas Penny arvab, et "Hispaanias lõi El Greco oma isikliku stiili." Oma täiskasvanuea töödes demonstreeris El Greco talle omast kalduvust rohkem dramatiseerida kui kirjeldada. Tugevad emotsioonid kanduvad maalilt üle otse vaatajatele. Pacheco arvates oli El Greco häiriv, vägivaldne ja kohati näiliselt hoolimatult loodud stiil õpitud meetod loomaks stiili vabadust. Eelistades maalida eriti pikki ning saledaid figuure ja väljavenitatud kompositsioone mis teenisid nii ilmekuse kui ka esteetilisi eesmärke, jõudis ta loodusseaduste ignoreerimiseni ning venitas nii veelgi oma kompositsioone pikemaks, eriti kui need olid mõeldud altarimaalideks. Inimkeha anatoomia muutub El Greco töödes järjest ebamaisemaks. El Greco stiilile on omane eriline valguse kasutus. Jonathan Brown on märkinud: "igal kujul näib olevat oma isiklik sisemine valgus või peegeldab see valgust, mille allikas ei ole tuvastatav". Tänapäeva uurijad kinnitavad Toledo tähtsust El Greco stiili lõplikus kujunemises ning rõhutavad kunstniku võimet kohandada oma stiili vastavalt ümbritsevale keskkonnale. Harold Wethey väidab, et "olenemata kreeka päritolust ja Itaalias õpitud erialastest oskustest sukeldus kunstnik Hispaania religioossesse keskkonda niivõrd, et muutus Hispaania müstitsismi tähtsaimaks visuaalseks esindajaks". El Greco oli ka suurepärane portreemaalija, kes suutis lisaks portreteeritava välistele omadustele edasi anda ka tema iseloomu.[45] Portreesid on kunstnik maalinud vähem kui religioosseid maale. Wethey kõrvutab tema portreesid Tiziani ja Rembrandti vastava loominguga". El Greco oli oma eluajal lugupeetud arhitekt ja skulptor. Tavaliselt kujundas ta terve altari ise, töötades nii arhitekti, skulptori kui ka maalikunstnikuna – näiteks de la Caridad`i haigla puhul. Seal kaunistas ta haigla kabeli, kuid puidust altar ja skulptuurid on kõik tõenäoliselt hävinud.[48] El Espolio ("Kristuse lahtiriietamine") tarbeks valmistas kunstnik kullatud puidust altari mis on hävinud, kuid väike skulptuuride grupp St. Ildefonso ime on siiani raamistiku küljes säilinud. Tema tähtsaim arhitektuuriline saavutus oli Santo Domingo el Antiguo kirik ja mungaklooster, mille tarbeks valmisid ka skulptuurid ja maalid. El Grecot peetakse maalikunstnikuks, kes ühendas arhitektuuri oma maalikunstiga. Teda on tunnustatud ka tema enda kahele maalile valmistatud raamide eest. Oma Vitruviuse raamatu De architectura koopiasse on El Greco kirjutanud märkusi, milledes ta kummutab Vitruvius'e poolehoiu arheoloogiliste leidude, kanooniliste proportsioonide, perspektiivi ja matemaatika asjus. Vitruvius'e viisi muuta proportsioone kompenseerimaks kaugust vaatajast, pidas El Greco koletuks. El Greco tundis vastumeelsust reeglite vastu arhitektuuris; eelkõige uskus ta loomisvabadusse ja seisis uudsuse, vaheldusrikkuse ja keerukuse eest. Taolised ideed olid aga tolle ajastu arhitektuuriringkondade jaoks liialt ekstreemsed. Kuna El Greco tööd vastandusid varasele barokkstiilile, mis oli 17. sajandi alguses laialt levinud ja tõrjus välja ka viimased märgid 16. sajandi manerismist, siis El Grecost peale tema surma suurt lugu ei peetud. El Grecot ei mõistetud ning tal puudusid mõjukad järgijad. Vaid tema poeg ja mõni vähetuntud maalikunstnik valmistasid nõrku koopiaid tema töödest. 17. sajandi lõpu ja 18. sajandi alguse Hispaania kriitikud kiitsid tema meisterlikkust kuid kritiseerisid tema antinaturalistlikku stiili ja keerukat ikonograafiat. Mõned neist kriitikutest, nagu näiteks Acislo Antonio Palomino de Castro y Velasco ja Juan Agustín Ceán Bermúdez kirjeldasid tema töid kui "naeruväärseid", "tobedaid" ja "põlastusväärseid". Palomino ja Bermúdezi arvamusi korrati Hispaania historiograafias sageli, kasutades lisaks sõnu nagu "kummaline", "pentsik", "originaalne", "ekstsentriline" ja "veider". Nendes tekstides kordub sageli ka fraas "sukeldunud ekstsentrilisusesse", mis aja jooksul arenes "hulluseks". Romantismi tuulte saabumisega 18. sajandi lõpus hakati El Greco töid uue pilguga vaatama. Gautier pidas El Grecot ideaalseks romantiliseks kangelaseks ("andekas", "valesti mõistetud", "hull"). Tema oli esimene, kes väljendas selgelt oma poolehoidu El Greco hilisema stiili vastu. Prantsuse kriitikud Zacharie Astruc ja Paul Lefort aitasid taastada huvi El Greco maalide vastu. 1890-ndatel sai El Greco Pariisis elavate hispaania maalikunstnike eeskujuks ja mentoriks. 1908. aastal avaldas hispaania kunstiajaloolane Manuel Bartolomé Cossío esimese ülevaatliku kalatoogi El Greco töödest; selles raamatus nimetati El Grecot hispaania koolkonna rajajaks. Samal aastal rändas Hispaaniasse prantsuse ekspressionismi õpetlane Julius Meier-Graefe, kes kavatses uurida Velásquezi, kuid sattus hoopis El Greco lummusesse; ta kirjeldas oma kogemusi raamatus "Spanische Reise" (Hispaania reis), milles El Grecost sai suur maalikunstnik, kes ei mahtunud minevikus valitsenud kitsasse kunstiringkonda. Meier-Graefe nägi El Greco töödes modernsuse ettekuulutust. Järgmiste lausetega on Meier-Graefe kirjeldanud El Greco mõju omaaegsetele kunstiliikumistele: Ta [El Greco] on avastanud terve uute võimaluste maailma. Isegi ta ise ei suutnud kõiki neid võimalusi ammendada. Kõik generatsioonid peale teda elavad tema reaalsuses. Tema ja tema õpetaja Titiani vahel on suurem erinevus kui tema ja Renoiri või Cézannei vahel. Sellele vaatamata on Renoir ja Cézanne võrratu originaalsuse meistrid, sest El Greco keelt ei ole võimalik ära kasutada kui selle kasutaja seda üha uuesti uueks ei loo. Arstid August Goldschmidt ja Germán Beritens väitsid, et El Greco maalis taolisi väljavenitatud inimkehi, sest tal oli probleeme nägemisega (võimalik progresseeruv astigmatism või kõõrdsilmsus) mille tõttu ta nägi kehasid pikemana kui need tegelikult olid; arst Arturo Perera viitas aga, et taolise stiili põhjuseks on marihuaana kasutamine. Efi Foundoulaki on öelnud: "20. sajandi alguse maalikunstnikud ja teoreetikud "avastasid" uue El Greco kuid selle protsessi käigus avastasid ja paljastasid nad ka iseennast". Tema väljendusrikkus ja värvikasutus mõjutas Eugène Delacroixi ja Édouard Maneti. Esimese kunstnikuna märkas El Greco tööde morfoloogias strukturaalset kodeeringut üks kubismi eelkäijatest, Paul Cézanne. Võrdlev morfoloogiline analüüs paljastas kahe kunstniku ühisosad nagu näiteks inimkeha moonutamine, punakad ja (näiliselt) töötlemata taustad ning sarnasused ruumi kujutamisel. Brown arvab, et "Cézanne ja El Greco on hoolimata neid eraldavatest sajanditest vaimsed vennad". Sümbolistid ja Pablo Picasso oma sinisel perioodil kasutasid El Greco külma tonaalsust, võttes kasutusele tema askeetlike figuuride anatoomia. Ajal mil Picasso töötas maali "Les Demoiselles d'Avignon" kallal, külastas ta oma sõpra Ignacio Zuloagat viimase stuudios Pariisis ning uuris El Greco maali "Viienda pitseri avamine" (mis kuulus 1897. aastast Zuloagale). Seos maalide "Les Demoiselles d'Avignon" ja "Viienda pitseri avamine" vahel märgiti ära 1980-ndate alguses, kui analüüsiti kahe töö stilistilisi sarnasusi ja motiive. El Greco töödest leiab mitmeid analoogiaid kubismile iseloomulikele joontele nagu moonutused ja aja materialistlik tõlgendamine. Picasso arvates on El Greco tööde ülesehitus kubistlik. 22. veebruaril 1950 alustas Picasso oma teiste maalikunstnike tööde "parafraseerimise" seeriat maaliga "Maalikunstniku portree El Greco järgi". Ekspressionistid keskendusid El Greco ilmekatele moonutustele. El Greco mõjutas ka Jackson Pollockit. Aastaks 1943 oli Pollock lõpetanud kuuskümmend joonistust El Greco järgi ning omas kreeta meistrist kolme raamatut. El Greco on inspireerinud ka nüüdiskunstnikke. Kysa Johnson kasutas El Greco maali "Pühast vaimust rasestumine" mõnede oma tööde kompositsiooniliseks raamistikuks ja meistri anatoomilised moonutused peegelduvad mõnevõrra Fritz Chesnuti portreedes. El Greco iseloom ja tööd inspireerisid luuletaja Rainer Maria Rilket. Üks komplekt Rilke poeeme (Himmelfahrt Mariae I.II., 1913) põhines otseselt El Greco maalil "Pühast vaimust rasestumine". Kreeka kirjanik Nikos Kazantzakis, kes tundis El Grecoga hingesugulust pealkirjastas oma autobiograafia "Ülevaade Grecole" ning ülistas Kreetal sündinud kunstnikku. 1998. aastal andis Kreeka elektroonikahelilooja ja artist Vangelis välja kunstnikust inspireeritud sümfooniaalbumi "El Greco". See album on edasiarendus varasemale Vangelise albumile "Foros Timis Ston Greco" (Austusavaldus El Grecole). Kreetal sündinud kunstniku elu kujutab Kreeka, Hispaania ja Ühendkuningriigi koostöös 2007. a. valminud film "El Greco". El Greco tööde täpse arvu üle on peetud innukaid vaidlusi. Peale kunstiajaloolase Rodolfo Pallucchini mõjukat uuringut aastast 1937 kasvas El Grecole omistatud tööde arv märgatavalt. Pallucchini omistas El Grecole väikese triptühhoni Galerii Estenses Modenas põhinedes signatuurile ("Χείρ Δομήνιχου", Doménikose käega loodud) Modena triptühhoni keskpaneeli tagumisel poolel. Üksmeelselt leiti, et antud triptühhon on tõepoolest üks El Greco varajasematest töödest ning Pallucchini teos muutus aluseks, mille järgi töid El Grecole omistati. Vaatamata sellele väitis Wethey, et Modena triptühhon ei ole kuidagi El Grecoga seotud ning avaldas 1962. aastal kataloogi raisonné, milles on El Grecole omistatud tööde hulk suuresti vähendatud. Kui kunstiajaloolane José Camón Aznar pidas El Greco omaks 787–829 maali, siis Wethey vähendas selle arvu 285 autentse tööni ning sakslasest hispaania kunsti uurija Halldor Sœhner omistas kreeta meistrile vaid 137 tööd. Hiljem, peale El Greco signatuuri leidmist maalilt "Neitsi suremine" 1983. aastal ning peale ulatuslikke uuringuid arhiivides on uurijad järk-järgult veendumas, et Wethey hinnangud ei olnud täiesti korrektsed ja tema kataloogis avaldatu võib anda moonutanud ülevaate kogu El Greco kunstist ja tema arengust. Signatuuri avastamine maalilt "Neitsi suremine" viis kolme teise "Doménicos"e allkirjaga maali omistamiseni El Grecole (Modena triptühhon, St. Luke`i maal neitsist ja lapsest ja Magi kummardamine) ning seejärel hakati autentseteks pidama teisigi maale – mõned neist signeeritud, mõned mitte. Vaidlused El Greco tööde täpse arvu teemadel on jäänud lahendamata ning Wethey kataloog raisonné on nende lahkarvamuste keskpunktiks. El Grecole on omistatud ka mõned skulptuurid, näiteks "Epimetheus ja Pandora". See kaheldav fakt põhineb Pacheco tunnistusel (ta nägi El Greco stuudios kujukeste sarja, kuid need võisid olla ka üksnes mudelid). Säilinud on ka El Greco neli joonistust; kolm neis on ettevalmistavad tööd Santo Domingo el Antiguo altari tarbeks ning neljas on visand ühe tema maali "Ristilöömine" tarbeks.
Caravaggio (Michelangelo Merisi da Caravaggio)
29. september 1571 – 18. juuli 1610
Caravaggio oli itaalia maalikunstnik. Caravaggio elu oli üsna värvikas. Pärit oli ta lihtrahva hulgast. Küllap just see innustas teda kujutama oma loomingus igapäevaelu ja –olustikku. Michelangelo Caravaggio oli tuntud oma sünnikoha, Milano lähedal asuva Caravaggio küla järgi. Caravaggio elu oli keeruline, täis tülisid ja vangisistumisi. Kakluste käigus tappis ta vähemalt ühe inimese, seejärel paavsti kohtu eest põgenedes eksles ringi Itaalias ja sattus pidevalt konfliktidesse. Caravaggio suri palavikku teel Napolist Rooma, tema säilmed leiti 2010. aastal Porto Ercole kirikust. Tema barokkstiilis piibli– ja mütoloogiaainelistel maalidel on tegelasteks lihtrahvas igapäevases elus. Ta kasutas uut kompositsioonivõtet, kus tegelased ei poseeri, nende asendid mõjuvad juhusliku mitte otsituna. Kujutatavad ei ole näoga vaataja poole suunatud, nagu varasemas kunstis tavaks. Caravaggiot tuntakse barokkmaali naturalistliku suuna rajajana (vastukaaluks ja võistlejaks sellele oli barokis ka idealistlik suund). Caravaggio valgusekäsitlus mõjutas kogu Euroopa 17. sajandi maalikunsti. Kujutise muudab dramaatiliseks ja ruumiliseks nn heletumedus. Valgus on maalidel suunatud ülevalt vasakult kompositsiooni keskmesse. Sellist valgust nimetatakse keldriluugivalguseks. Michelangelo da Caravaggio sai kuulsaks juba oma eluajal. Ta oli esimene ja parim itaalia meister, kelle loomingus oli peategelaseks lihtrahvas, kuigi Caravaggio maalis põhiliselt usuteemalisi pilte. Pühakute tarvis poseerisid talle kõige tavalisemad inimesed, ta kujutas piiblilugusid nii, nagu toimuksid need kõrvaltänavas. Kristus vaidleb Caravaggio piltidel talupoegadega nagu võrdväärsega ja me tunneme ta vaevu teiste hulgast ära. Kuulsaks ei teinud kunstnikku mitte niivõrd pühakute deheroiseerimine, vaid äärmuslik realism, millega ta käsitles nii inimesi (vanadust, soonilisi käsivarsi, musti jalgu, katkisi riideid) kui ka materiaalseid esemeid. Nende reaalsus oli lausa kombatav: mahlased puuviljad ahvatlesid sööma, savikruuside krobeline pind oli tajutav jne. Caravaggiost kujunes väljapaistev natüürmordi meister. Kui naturalism oli omane Caravaggiole ja tema koolkonnale, siis Caravaggio maalide teised jooned – tume taust, millel helendusid figuurid, ja harjumatud, rõhutatult juhuslikud poosid – said tunnuslikuks barokile laiemalt.
29. september 1571 – 18. juuli 1610
Caravaggio oli itaalia maalikunstnik. Caravaggio elu oli üsna värvikas. Pärit oli ta lihtrahva hulgast. Küllap just see innustas teda kujutama oma loomingus igapäevaelu ja –olustikku. Michelangelo Caravaggio oli tuntud oma sünnikoha, Milano lähedal asuva Caravaggio küla järgi. Caravaggio elu oli keeruline, täis tülisid ja vangisistumisi. Kakluste käigus tappis ta vähemalt ühe inimese, seejärel paavsti kohtu eest põgenedes eksles ringi Itaalias ja sattus pidevalt konfliktidesse. Caravaggio suri palavikku teel Napolist Rooma, tema säilmed leiti 2010. aastal Porto Ercole kirikust. Tema barokkstiilis piibli– ja mütoloogiaainelistel maalidel on tegelasteks lihtrahvas igapäevases elus. Ta kasutas uut kompositsioonivõtet, kus tegelased ei poseeri, nende asendid mõjuvad juhusliku mitte otsituna. Kujutatavad ei ole näoga vaataja poole suunatud, nagu varasemas kunstis tavaks. Caravaggiot tuntakse barokkmaali naturalistliku suuna rajajana (vastukaaluks ja võistlejaks sellele oli barokis ka idealistlik suund). Caravaggio valgusekäsitlus mõjutas kogu Euroopa 17. sajandi maalikunsti. Kujutise muudab dramaatiliseks ja ruumiliseks nn heletumedus. Valgus on maalidel suunatud ülevalt vasakult kompositsiooni keskmesse. Sellist valgust nimetatakse keldriluugivalguseks. Michelangelo da Caravaggio sai kuulsaks juba oma eluajal. Ta oli esimene ja parim itaalia meister, kelle loomingus oli peategelaseks lihtrahvas, kuigi Caravaggio maalis põhiliselt usuteemalisi pilte. Pühakute tarvis poseerisid talle kõige tavalisemad inimesed, ta kujutas piiblilugusid nii, nagu toimuksid need kõrvaltänavas. Kristus vaidleb Caravaggio piltidel talupoegadega nagu võrdväärsega ja me tunneme ta vaevu teiste hulgast ära. Kuulsaks ei teinud kunstnikku mitte niivõrd pühakute deheroiseerimine, vaid äärmuslik realism, millega ta käsitles nii inimesi (vanadust, soonilisi käsivarsi, musti jalgu, katkisi riideid) kui ka materiaalseid esemeid. Nende reaalsus oli lausa kombatav: mahlased puuviljad ahvatlesid sööma, savikruuside krobeline pind oli tajutav jne. Caravaggiost kujunes väljapaistev natüürmordi meister. Kui naturalism oli omane Caravaggiole ja tema koolkonnale, siis Caravaggio maalide teised jooned – tume taust, millel helendusid figuurid, ja harjumatud, rõhutatult juhuslikud poosid – said tunnuslikuks barokile laiemalt.
Peter Paul Rubens (Pieter Pauwel Rubens)
28. juuni 1577 Siegen, Vestfaal – 30. mai 1640 Antwerpen
Rubens oli flaami maalikunstnik. Ta sündis Jan Rubensi ja tema naise Maria Pypelincksi peres. Isa oli kalvinist, kes põgenes 1568 Antwerpenist Kölni, kui Hollandi Madalmaade asehaldur Fernando lvarez de Toledo hakkas protestante taga kiusama. Jan Rubens asus 1570 Oranje Willemi õukonda, mis asus tookord Siegenis. Temast sai Willemi teise abikaasa Saksimaa Anna õigusnõunik ja armuke. Annal oli Willemiga juba 5 last ja Jan Rubensile sünnitas ta kuuenda, Christina. Karistuseks vangistati mõlemad, Willem laskis end 1571 lahutada ja abiellus 1575 kolmandat korda. Anna läks vangistuses hulluks, tütar tuli temalt ära võtta ja ta suri 1577 32-aastasena. Seevastu Willem sai 1572 Hollandi, Zeelandi ja Utrechti riigihoidjaks ning 1580 vastloodud Hollandi vabariigi riigihoidjaks. Peter Paul Rubens sündis pärast isa vabanemist vangistusest 1577. Kunstniku lapsepõlv möödus Kölnis, kuhu perekond kolis 1578. Kaks aastat pärast isa surma, 1589 naasis Rubensi perekond Antwerpenisse. Ema kasvatas poisi üles katoliiklasena ja selleks jäi kunstnik kogu eluks. Hariduse sai ta ladina koolis, kuhu läks üheteistkümneaastasena. Ta õppis võõrkeeli, tutvus antiikajaloo ja kirjandusega. Juba poisieas tärganud huvi kunsti ja joonistamise vastu viisid neljateistkümneaastase nooruki kunstniku Tobias Verhaechiti ateljeesse. Hiljem õppis ta Adam van Hoorti ja veel paari kohaliku tähtsusega kunstniku juures. 1594 sattus nooruke Rubens Madalmaade kuulsa romantisti, õuekunstniku Otto Veniuse ateljeesse. Pärast nelja Veniuse juures õpitud aastat võeti Rubens 1598 vastu Püha Luuka gildi. Gildiliikme staatus andis talle õigus asuda iseseisvale tööle. Kunstnik eelistas siiski jääda veel kaheks aastaks Veniuse ateljeesse, valmistades ette uute valitsejate, Austria ertshertsogi Albrecht VII ja tolle abikaasa Isabella Clara Eugenia vastuvõttu. Rubensi esimene loomeperiood möödus itaaliapärase manerismi laadis. Aastal 1600 läks Rubens Itaaliasse Mantova hertsogi Vincenzo I Gonzaga teenistusse. Tellimusi sai ta tööandjalt esialgu vähe, kuid hertsog märkas kunstnikus diplomaadile vajalikke omadusi ja saatis ta 1603 diplomaatilise ülesandega Hispaania kuninga juurde. Aastatel 1604–1606 maalis Rubens hertsogi õuekunstnikuna kolmeosalise altarimaali sealsele jesuiitide kirikule. 1608 sai Rubens teada, et ta ema on raskelt haigestunud, ja naasis kodumaale, aga ema jõudis siiski enne surra. Rubens asus alaliselt elama Antwerpenisse. Siin sai temast Hispaania Madalmaade asehaldurite ertshertsogi Albrechti ja printsess Isabella õukonnakunstnik. Rubens õppis ära ladina keele, tundis antiikkirjandust ja tutvus antiikkunstiga. Nicolas Claude Fabri de Peiresci õhutusel tärkas temas huvi arheoloogia vastu. Ta kogus münte, gemme ja isegi skulptuure. Ta joonistas niinimetatud Augustuse gemmi (Gemma Augustea), mille pärast tema surma avaldas 1665 tema poeg Albert. Selle gemmi motiivistik kajastub Antwerpeni katedraali maalis "Risti püstitamine" (1610-11). Ka pärast Itaaliast lahkumist kirjutas Rubens palju kirju itaalia keeles, kirjutas oma nime "Pietro Paolo Rubens" ja rääkis sageli tagasipöördumisest Itaaliasse, mis küll kunagi teoks ei saanud. 1609 abiellus Rubens 18-aastase Isabella Brantiga. Kunstnik maalis oma mõrsjale pulmakingiks teose "Autoportree Isabella Brantiga" (1609/10). Itaalias veedetud kaheksa aasta jooksul kujunes välja kunstniku isikupärane stiil. Avaldus Rubensi mitmekülgsus kunstnikuna: altarimaalid, portreed, mütoloogilise ja allegoorilise sisuga maalid ning usuteemalised kompositsioonid. Noore Rubensi tööd olid suurepärase tehnilise teostusega. Umbes aastaks 1620 oli tema maalimislaad välja kujunenud. Selle tunnuseks olid lopsakate eluküllaste vormidega figuurid, kirglikud liigutused ja säravad värvid. Talle on iseloomulik täidlaste alasti naiste kujutamine. Suhteliselt ruttu saavutas Rubens populaarsuse ja tunnustuse. Ta maalis õukondades Mantovas, Madridis, Pariisis, Londonis ja eelkõige Antwerpenis. Menul oli ka varjukülg. Rubens haaras vaimustusega igast tellimusest, ent ei suutnud enam ise kõiki tellimusi täita. Tema ateljeest kujunes maalitööstus, mis oli toodangu hulgalt ainulaadne. Sinna tööle saamist peeti suureks õnneks ja auasjaks. Rubensi ateljees töötas isegi Anthonis van Dyck, kes oli Rubensi kõige tuntum õpilane. Töökojas kujunes välja kindel töökorraldus. Saanud tellimuse, visandas Rubens eskiisi ning töö tegid valmis õpilased ja sellid. Ateljees valmis sel viisil umbes kolm tuhat maali, millele on Rubens oma käega tõmmatud vaid mõned pintslitõmbed. Mitu head ideeed jäi õpilaste küündimatuse tõttu teostamata või ei väärinud tulemus kunsti ja Rubensi nime. Alles elu lõpul hakkas Rubens abilistest järk-järgult loobuma ja maalis sedavõrd väiksemaid, kuid geniaalsemaid teoseid. Aastatel 1621–30 viibis kunstnik palju välismaal, täites kunstialaseid ja diplomaatilisi ülesandeid. Rubensi kui suurepärase hariduse ja heade maneeridega inimese kätte usaldasid Flandria asehaldur ja Hispaania kuningas tihti läbirääkimisi. Neid ülesandeid täites külastas Rubens Prantsusmaad, Hollandit, Inglismaad ja Hispaaniat. Ta kuulsus levis üle Euroopa, ta sai kõikjal auavalduste osaliseks ja talle esitati hulgaliselt tellimusi. 1628–29 oli Rubens 8 kuud Hispaanias. Lisaks läbirääkimistele maalis ta teoseid niihästi kuningale Felipe IV-le kui teistele suurnikele. Ta hakkas seal uurima Tiziani teoseid, joonistades maha tema töid. Ta sõbrunes Madridis ka sealse õukonnakunstniku Diego Velázquezega. Nad plaanisid koos Itaaliasse reisida, aga Rubens pidi Antwerpenisse naasma ja Velázquez tegi selle reisi ilma temata. 1625. aastal suri Isabella. Rubens kirjutas: «Ma kaotasin suurepärase sõbratari... See kaotus vapustab mind hingepõhjani ja kuna igat liiki kurbuse vastu on ainult üks rohi – unustus - pean kogu oma lootuse sellele rajama.» Pärast naise surma loobus Rubens mõneks ajaks maalimisest. 1630 sõitis ta Hispaania Madalmaade täievolilise saadikuna Inglismaale. Londonis valmistas ta ette rahuläbirääkimisi Hispaania ning Hollandi liitlase Inglismaa vahel. Juba samal aastal lõpetas ta diplomaatilise karjääri ja abiellus 6. detsembril 1630 53-aastaselt 16-aastase Hélène Fourmentiga, kadunud Isabella kauge sugulasega. Hélène mängis Rubensi viimase kümne aasta loomingus väga tähtsat rolli. Kunstnik kirjutas sõbrale: «Ma võtsin noore naise ausast linnakodaniku perest, kuigi kõik soovitasid mul valida naine õukonnast. Mind hirmutab see üldine tuntus ja eriti veel nende naiste suureline upsakus... Ma tahan naist, kes ei punasta, nähes, et haaran pintsli.» Suurele vanusevahele vaatamata oli nende abielu õnnelik, moodustades liidu ilu ja ande vahel. Rubensil oli 8 last, Isabellaga 3 ja Hélène'iga 5. Noorim laps sündis 8 kuud pärast Rubensi surma. Elu lõpul lahkus Rubens õukonnast, loobus ateljeest ja asus elama Mecheleni lähedale kauni pargiga Steeni lossi oma kollektsiooni ja maalide keskele. Loss oli nagu muuseum, millesse Hélène tõi hubasust. Kuigi kunstnikku piinas haigus ja tema parem käsi lakkas kuuletumast, jätkas Rubens töötamist vasaku käega. Rubens suri südamepuudulikkusesse, mille põhjustas krooniline podagra. Ta maeti Antwerpenisse Püha Jakobi kirikusse. Rubens oli kunstnikuna väga produktiivne. Kuulsust lisas tema diplomaadikarjäär, mis kindlustas tohutu tellimuste hulga. Sageli tegi Rubens teosele üksnes visandi ja viimased viimistlevad pintslitõmbed ning signeeris maali, muu töö tegid ära tema abilised. Tänapäeval hinnatakse umbes 500 teost nii-öelda tõelisteks Rubensiteks. Perekonnaportreede ja olmestseenide juures võib kindlam olla, et õpilased meistrit abistanud pole. 1615. aastat võib pidada Rubensi loomingu uue, kuni 1621. aastani kestnud etapi alguseks. Seda perioodi iseloomustab püüd välimise ja sisemise suuruse poole. Maalid muutusid järjest suuremaks, figuuride liikumine hoogsamaks, igal kompositsioonil leidus figuure järjest rohkem. Üha enam pääses mõjule Rubensi puhtbarokne stiil näidata jõudu ja kirge. Selle etapi töödest väärivad esiletõstmist viimsepäevateemalised maalid, eelkõige "Hukkamõistetute põrgussetõukamine" (1618–20). Ajendi millegi taolise loomiseks sai Rubens ilmselt Michelangelolt, vaadates ta tööd Sixtuse kabeli seinal, kuid ta ei jäljendanud itaalia kunstnikku. Iseloomult oli Rubensi töö Michelangelo fresko vastand: Rubensi käsitlus on puhtmaaliline. Dramaatiliselt dünaamiline on maal "Simson ja Delila". Siin on näha üht Rubensi lemmikvõtet: naise hele keha on eksponeeritud kõrvuti meeste jõuliste tumedate, pruunide ja punakate kujudega. Eraldi tuleb mainida jahti, lahinguid, bakhanaale ja röövimisstseene kujutavaid maale. Siia kuuluvad "Leukippose tütarde röövimine", "Metsseajaht" ja "Lõvijaht". Inimese võitlus loodusega huvitas Rubensit juba noorusest alates. Rubens püüdis ühendada flaami kultuuri Lõuna-Euroopa omaga, mis ajendas teda kasutama antiikmütoloogiat. Rubens jagas antiiksete meistrite imetlust elava vastu ning püüdis edasi anda inimkeha graatsiat ja jõudu. Kuigi ta tundis hästi vanu kunstiteoseid, ei kopeerinud ta neid kunagi. Rubens vaatas klassikalist iluideaali kriitilise pilguga ja sulatas selle flaami rahvusliku joonega, püüdes edasi anda terve, tugeva ja õitsva inimkeha ilu, soojust ja tundelisust. Teda ei haaranud niivõrd klassikalise ilu rangus ja proportsioonid, kuivõrd inimkeha füüsis, jõud ja liikumine. Selle näiteks on Antwerpenis antiikteemadel loodud tööd "Maa ja vee liit", "Amatsoonide lahing", "Venus ja Adonis" ning arvukad bakhanaalid. Vanakreeka mütoloogia teemalistel maalidel eelistas Rubens kujutada paljude liikuvate figuuridega stseene, näiteks "Amatsoonide lahing" ja "Leukippose tütarde röövimine". Tema jumalate ja kangelaste kujutised, näiteks "Joobnud Herakles" ja "Diana kojutulek" on väljendusjõulised nagu antiiksedki teosed. Rubens on maalinud Achilleuse viibimist Lykomedese juures, Aenease armusuhet Didoga, Väikest Aiast, Amphitritet, Arachnet, Arest, Atalantat, Athenat, Oreithyia röövimist Borease poolt, Briseist, Cerest, Dionysost, Endymioni, Erost, Faunust, Fortunat, Ganymedest, Hephaistost sepikojas, Herat, Hermest, Herot, Iot, Ixioni, Olümpose jumalaid, Kallistot, kariide, Kassandrat, oma last õgivat Kronost, lapiide, Marsyast, Medusat, Meleagrost, Nausikaad, Odysseust, Omphalet, Orpheust, Pandorat, Parist (4 varianti), Peleust, Persephonet, Perseust, Philemoni ja Baukist, Pomonat, Poseidonit, Prometheusi, Psychet, Romulust, saatüreid, sileene, Tereust ja Venust. Henri IV-le antakse Maria de' Medici portree (umbes 1622–25) Selle perioodi (1621–30) suurim ettevõtmine oli 21 kolossaalsest kompositsioonist koosnev seeria, mille Rubens maalis Prantsuse kuninga Henri IV abikaasa Maria de' Medici ülesandel 1621–25. Need Louvre’is säilitatavad maalid kujutavad stseene Maria de' Medici elust. Rubens ühendas ajaloolise maali elemendid mütoloogiliste ja allegooriliste figuuridega, mõistukõnega. Stseenis, kus Henrile antakse Maria portree, hoiavad Amor ja pulmajumal Hymenaios kuninga silmade ees printsessi idealiseeritud kujutist. Kõrval seisev naine – Prantsusmaa allegooriline kujutis – soovitab kuningal järgida südame kutset. Toimuvat jälgivad ülaltpoolt Jupiter ja Juno. Monumentaalne kompositsioon, efektne taust ja rikkalik koloriit annavad maalidele väärtuse. Pärast selle tsükli valmimist tellis Maria de' Medici Rubensilt veel 24 maali stseenidega Henri IV elust. See pidi sisaldama tema leppimist Henri III-ga, kellel polnud poega ja kelle järeltulijaks Henri IV sai, samuti Henri IV ülistamist väejuhina. Rubens alustas tööd varsti pärast esimese tsükli valmimist, kuid ei jõudnud kaugele. Maria de' Medici langes ebasoosingusse ja tema oma poeg Louis XIII pagendas ta 1631 Prantsusmaalt, uueks regendiks sai kardinal Richelieu. Richelieu keeldus maalitsükli lõpetamise eest tasumast. Maria de' Medici elas edaspidi Kölnis ja suri samas majas, kus Rubens oli lapsena elanud, 1642 ehk pärast Rubensit. Üks Rubensi viimaseid religioosseid teoseid on 1632 valminud Ildefonso altar. Kesksel stseenil on kujutatud Neitsi Maarjat kinkimas pühale Ildefonsole missarüüd. Altari tiibadel on pildi tellijad ertshertsog Albert ja ta abikaasa Isabella koos patroonidega. Teine altaripilt on Rubensi hauakabelis Saint-Jaques'i kirikus Antwerpenis. See kujutab pühakutest ümbritsetud Madonnat. Nende maalide kompositsioon ületab ilmeka pateetika, värvisära ja harmoonia poolest kõik seniloodu. "Hélène Fourment poja François'ga" (1635) Rubens maalis oma noort naist palju, näiteks "Hélène Fourment lastega". Kord maalis ta naist uhkes kostüümis, kord poolalasti, kord koos endaga, siis laste seltsis. Parimad maalid Hélène'ist asuvad Münchenis, Viinis ja Pariisis. Eriti väärtuslikeks teeb nad asjaolu, et on algusest lõpuni maalitud kunstniku enese käega. Hélène inspireeris teda maalide "Kolm graatsiat" ja "Parise otsus" loomisel: Hispaania õukonnas tundsid vaatajad kunstniku noore naise ära Venusena. Üks kõige paremaid portreid on maalitud taeva taustalt eralduva heleda siluetina, mis mõjub madala horisondi tõttu eriti majesteetlikult. Hélène kannab pildil paela ja sulega laiaäärelist kübarat, pitskraed ning toredat kleiti, millel on paeltega kaunistatud varrukad ja raske krinoliinitaoline seelik. Käes hoiab ta jaanalinnusulgedest lehvikut. Sulgede pehmus, pitside läbipaistvus ning kleidi tihe, liibuv ja läikiv siid on maalil ilmekalt edasi antud; kõik need rõivastuse välised omadused sulavad kokku luuleliseks tervikuks. Rubens, kes nooremas eas rõivastuse iga detaili püüdis eraldi välja tuua, kujutas riietust sellel maalil hoopis ühte kuuluva tervikuna. Noor naine näib neis rõivais justkui õide puhkevat, varrukate kohevad vormid näivad välja kasvavat keha lopsakusest, suled sulavad kokku käharate juustega ja nende kohev ümarus kordub maali tagaplaani katvais pilvedes. Paelad on huultega samas värvitoonis, kaskaadidena langev siid annab figuurile liikumise ja jõu, ehkki naine seisab rahulikult paigal. Tume kleit toonitab naha õrnust ning valged suled ja pitsid ümbritsevad keha otsekui oreool. Must kübar moodustab tugeva kontrasti, kübarapaela õrn puna kordub varrukates. Rubensi teisteski naisfiguurides on alati tunda Isabella ja Hélène'i jooni. Esimese juurde liitis ta nagu aimamisi tulevase naise jooni ja teisel nõudsid oma osa mälestused esimesest. Hélène esineb nii või teisiti peaaegu kõigil Rubensi hilisema ea maalidel. Hakates maalima vasaku käega, muutus ka ta loominguline käekiri. Kunstnik hakkas maalima lihtsamini, läbipaistvamalt, töödesse tuli rohkem õhku ja valgust. Eriti meeldis talle jäädvustada suurejoonelisi loodusnähtusi: vikerkaart, päikesetõusu ja -loojangut, kuuvalgust jne. Mõne pildi taustal on ka Rubensi loss. Hilise perioodi maalid kujutavad Flandria maastikke, selle avarust, teid ja kohalikke inimesi. Nende teoste näideteks on "Maastik vikerkaarega", "Põllult tulek" ja "Talupoegade tants". 10. juulil 2002 toimus Sotheby's oksjon, millel Rubensi äsjaavastatud maal "Süütalaste tapmine" müüdi 49,5 miljoni naelsterlingi ehk 76,2 miljoni USA dollari eest Kanada kõige rikkamale inimesele, lord Kenneth Thomsonile. See on vanade meistrite umbes enne 1800. aastat) kõige kallimalt müüdud teos.
28. juuni 1577 Siegen, Vestfaal – 30. mai 1640 Antwerpen
Rubens oli flaami maalikunstnik. Ta sündis Jan Rubensi ja tema naise Maria Pypelincksi peres. Isa oli kalvinist, kes põgenes 1568 Antwerpenist Kölni, kui Hollandi Madalmaade asehaldur Fernando lvarez de Toledo hakkas protestante taga kiusama. Jan Rubens asus 1570 Oranje Willemi õukonda, mis asus tookord Siegenis. Temast sai Willemi teise abikaasa Saksimaa Anna õigusnõunik ja armuke. Annal oli Willemiga juba 5 last ja Jan Rubensile sünnitas ta kuuenda, Christina. Karistuseks vangistati mõlemad, Willem laskis end 1571 lahutada ja abiellus 1575 kolmandat korda. Anna läks vangistuses hulluks, tütar tuli temalt ära võtta ja ta suri 1577 32-aastasena. Seevastu Willem sai 1572 Hollandi, Zeelandi ja Utrechti riigihoidjaks ning 1580 vastloodud Hollandi vabariigi riigihoidjaks. Peter Paul Rubens sündis pärast isa vabanemist vangistusest 1577. Kunstniku lapsepõlv möödus Kölnis, kuhu perekond kolis 1578. Kaks aastat pärast isa surma, 1589 naasis Rubensi perekond Antwerpenisse. Ema kasvatas poisi üles katoliiklasena ja selleks jäi kunstnik kogu eluks. Hariduse sai ta ladina koolis, kuhu läks üheteistkümneaastasena. Ta õppis võõrkeeli, tutvus antiikajaloo ja kirjandusega. Juba poisieas tärganud huvi kunsti ja joonistamise vastu viisid neljateistkümneaastase nooruki kunstniku Tobias Verhaechiti ateljeesse. Hiljem õppis ta Adam van Hoorti ja veel paari kohaliku tähtsusega kunstniku juures. 1594 sattus nooruke Rubens Madalmaade kuulsa romantisti, õuekunstniku Otto Veniuse ateljeesse. Pärast nelja Veniuse juures õpitud aastat võeti Rubens 1598 vastu Püha Luuka gildi. Gildiliikme staatus andis talle õigus asuda iseseisvale tööle. Kunstnik eelistas siiski jääda veel kaheks aastaks Veniuse ateljeesse, valmistades ette uute valitsejate, Austria ertshertsogi Albrecht VII ja tolle abikaasa Isabella Clara Eugenia vastuvõttu. Rubensi esimene loomeperiood möödus itaaliapärase manerismi laadis. Aastal 1600 läks Rubens Itaaliasse Mantova hertsogi Vincenzo I Gonzaga teenistusse. Tellimusi sai ta tööandjalt esialgu vähe, kuid hertsog märkas kunstnikus diplomaadile vajalikke omadusi ja saatis ta 1603 diplomaatilise ülesandega Hispaania kuninga juurde. Aastatel 1604–1606 maalis Rubens hertsogi õuekunstnikuna kolmeosalise altarimaali sealsele jesuiitide kirikule. 1608 sai Rubens teada, et ta ema on raskelt haigestunud, ja naasis kodumaale, aga ema jõudis siiski enne surra. Rubens asus alaliselt elama Antwerpenisse. Siin sai temast Hispaania Madalmaade asehaldurite ertshertsogi Albrechti ja printsess Isabella õukonnakunstnik. Rubens õppis ära ladina keele, tundis antiikkirjandust ja tutvus antiikkunstiga. Nicolas Claude Fabri de Peiresci õhutusel tärkas temas huvi arheoloogia vastu. Ta kogus münte, gemme ja isegi skulptuure. Ta joonistas niinimetatud Augustuse gemmi (Gemma Augustea), mille pärast tema surma avaldas 1665 tema poeg Albert. Selle gemmi motiivistik kajastub Antwerpeni katedraali maalis "Risti püstitamine" (1610-11). Ka pärast Itaaliast lahkumist kirjutas Rubens palju kirju itaalia keeles, kirjutas oma nime "Pietro Paolo Rubens" ja rääkis sageli tagasipöördumisest Itaaliasse, mis küll kunagi teoks ei saanud. 1609 abiellus Rubens 18-aastase Isabella Brantiga. Kunstnik maalis oma mõrsjale pulmakingiks teose "Autoportree Isabella Brantiga" (1609/10). Itaalias veedetud kaheksa aasta jooksul kujunes välja kunstniku isikupärane stiil. Avaldus Rubensi mitmekülgsus kunstnikuna: altarimaalid, portreed, mütoloogilise ja allegoorilise sisuga maalid ning usuteemalised kompositsioonid. Noore Rubensi tööd olid suurepärase tehnilise teostusega. Umbes aastaks 1620 oli tema maalimislaad välja kujunenud. Selle tunnuseks olid lopsakate eluküllaste vormidega figuurid, kirglikud liigutused ja säravad värvid. Talle on iseloomulik täidlaste alasti naiste kujutamine. Suhteliselt ruttu saavutas Rubens populaarsuse ja tunnustuse. Ta maalis õukondades Mantovas, Madridis, Pariisis, Londonis ja eelkõige Antwerpenis. Menul oli ka varjukülg. Rubens haaras vaimustusega igast tellimusest, ent ei suutnud enam ise kõiki tellimusi täita. Tema ateljeest kujunes maalitööstus, mis oli toodangu hulgalt ainulaadne. Sinna tööle saamist peeti suureks õnneks ja auasjaks. Rubensi ateljees töötas isegi Anthonis van Dyck, kes oli Rubensi kõige tuntum õpilane. Töökojas kujunes välja kindel töökorraldus. Saanud tellimuse, visandas Rubens eskiisi ning töö tegid valmis õpilased ja sellid. Ateljees valmis sel viisil umbes kolm tuhat maali, millele on Rubens oma käega tõmmatud vaid mõned pintslitõmbed. Mitu head ideeed jäi õpilaste küündimatuse tõttu teostamata või ei väärinud tulemus kunsti ja Rubensi nime. Alles elu lõpul hakkas Rubens abilistest järk-järgult loobuma ja maalis sedavõrd väiksemaid, kuid geniaalsemaid teoseid. Aastatel 1621–30 viibis kunstnik palju välismaal, täites kunstialaseid ja diplomaatilisi ülesandeid. Rubensi kui suurepärase hariduse ja heade maneeridega inimese kätte usaldasid Flandria asehaldur ja Hispaania kuningas tihti läbirääkimisi. Neid ülesandeid täites külastas Rubens Prantsusmaad, Hollandit, Inglismaad ja Hispaaniat. Ta kuulsus levis üle Euroopa, ta sai kõikjal auavalduste osaliseks ja talle esitati hulgaliselt tellimusi. 1628–29 oli Rubens 8 kuud Hispaanias. Lisaks läbirääkimistele maalis ta teoseid niihästi kuningale Felipe IV-le kui teistele suurnikele. Ta hakkas seal uurima Tiziani teoseid, joonistades maha tema töid. Ta sõbrunes Madridis ka sealse õukonnakunstniku Diego Velázquezega. Nad plaanisid koos Itaaliasse reisida, aga Rubens pidi Antwerpenisse naasma ja Velázquez tegi selle reisi ilma temata. 1625. aastal suri Isabella. Rubens kirjutas: «Ma kaotasin suurepärase sõbratari... See kaotus vapustab mind hingepõhjani ja kuna igat liiki kurbuse vastu on ainult üks rohi – unustus - pean kogu oma lootuse sellele rajama.» Pärast naise surma loobus Rubens mõneks ajaks maalimisest. 1630 sõitis ta Hispaania Madalmaade täievolilise saadikuna Inglismaale. Londonis valmistas ta ette rahuläbirääkimisi Hispaania ning Hollandi liitlase Inglismaa vahel. Juba samal aastal lõpetas ta diplomaatilise karjääri ja abiellus 6. detsembril 1630 53-aastaselt 16-aastase Hélène Fourmentiga, kadunud Isabella kauge sugulasega. Hélène mängis Rubensi viimase kümne aasta loomingus väga tähtsat rolli. Kunstnik kirjutas sõbrale: «Ma võtsin noore naise ausast linnakodaniku perest, kuigi kõik soovitasid mul valida naine õukonnast. Mind hirmutab see üldine tuntus ja eriti veel nende naiste suureline upsakus... Ma tahan naist, kes ei punasta, nähes, et haaran pintsli.» Suurele vanusevahele vaatamata oli nende abielu õnnelik, moodustades liidu ilu ja ande vahel. Rubensil oli 8 last, Isabellaga 3 ja Hélène'iga 5. Noorim laps sündis 8 kuud pärast Rubensi surma. Elu lõpul lahkus Rubens õukonnast, loobus ateljeest ja asus elama Mecheleni lähedale kauni pargiga Steeni lossi oma kollektsiooni ja maalide keskele. Loss oli nagu muuseum, millesse Hélène tõi hubasust. Kuigi kunstnikku piinas haigus ja tema parem käsi lakkas kuuletumast, jätkas Rubens töötamist vasaku käega. Rubens suri südamepuudulikkusesse, mille põhjustas krooniline podagra. Ta maeti Antwerpenisse Püha Jakobi kirikusse. Rubens oli kunstnikuna väga produktiivne. Kuulsust lisas tema diplomaadikarjäär, mis kindlustas tohutu tellimuste hulga. Sageli tegi Rubens teosele üksnes visandi ja viimased viimistlevad pintslitõmbed ning signeeris maali, muu töö tegid ära tema abilised. Tänapäeval hinnatakse umbes 500 teost nii-öelda tõelisteks Rubensiteks. Perekonnaportreede ja olmestseenide juures võib kindlam olla, et õpilased meistrit abistanud pole. 1615. aastat võib pidada Rubensi loomingu uue, kuni 1621. aastani kestnud etapi alguseks. Seda perioodi iseloomustab püüd välimise ja sisemise suuruse poole. Maalid muutusid järjest suuremaks, figuuride liikumine hoogsamaks, igal kompositsioonil leidus figuure järjest rohkem. Üha enam pääses mõjule Rubensi puhtbarokne stiil näidata jõudu ja kirge. Selle etapi töödest väärivad esiletõstmist viimsepäevateemalised maalid, eelkõige "Hukkamõistetute põrgussetõukamine" (1618–20). Ajendi millegi taolise loomiseks sai Rubens ilmselt Michelangelolt, vaadates ta tööd Sixtuse kabeli seinal, kuid ta ei jäljendanud itaalia kunstnikku. Iseloomult oli Rubensi töö Michelangelo fresko vastand: Rubensi käsitlus on puhtmaaliline. Dramaatiliselt dünaamiline on maal "Simson ja Delila". Siin on näha üht Rubensi lemmikvõtet: naise hele keha on eksponeeritud kõrvuti meeste jõuliste tumedate, pruunide ja punakate kujudega. Eraldi tuleb mainida jahti, lahinguid, bakhanaale ja röövimisstseene kujutavaid maale. Siia kuuluvad "Leukippose tütarde röövimine", "Metsseajaht" ja "Lõvijaht". Inimese võitlus loodusega huvitas Rubensit juba noorusest alates. Rubens püüdis ühendada flaami kultuuri Lõuna-Euroopa omaga, mis ajendas teda kasutama antiikmütoloogiat. Rubens jagas antiiksete meistrite imetlust elava vastu ning püüdis edasi anda inimkeha graatsiat ja jõudu. Kuigi ta tundis hästi vanu kunstiteoseid, ei kopeerinud ta neid kunagi. Rubens vaatas klassikalist iluideaali kriitilise pilguga ja sulatas selle flaami rahvusliku joonega, püüdes edasi anda terve, tugeva ja õitsva inimkeha ilu, soojust ja tundelisust. Teda ei haaranud niivõrd klassikalise ilu rangus ja proportsioonid, kuivõrd inimkeha füüsis, jõud ja liikumine. Selle näiteks on Antwerpenis antiikteemadel loodud tööd "Maa ja vee liit", "Amatsoonide lahing", "Venus ja Adonis" ning arvukad bakhanaalid. Vanakreeka mütoloogia teemalistel maalidel eelistas Rubens kujutada paljude liikuvate figuuridega stseene, näiteks "Amatsoonide lahing" ja "Leukippose tütarde röövimine". Tema jumalate ja kangelaste kujutised, näiteks "Joobnud Herakles" ja "Diana kojutulek" on väljendusjõulised nagu antiiksedki teosed. Rubens on maalinud Achilleuse viibimist Lykomedese juures, Aenease armusuhet Didoga, Väikest Aiast, Amphitritet, Arachnet, Arest, Atalantat, Athenat, Oreithyia röövimist Borease poolt, Briseist, Cerest, Dionysost, Endymioni, Erost, Faunust, Fortunat, Ganymedest, Hephaistost sepikojas, Herat, Hermest, Herot, Iot, Ixioni, Olümpose jumalaid, Kallistot, kariide, Kassandrat, oma last õgivat Kronost, lapiide, Marsyast, Medusat, Meleagrost, Nausikaad, Odysseust, Omphalet, Orpheust, Pandorat, Parist (4 varianti), Peleust, Persephonet, Perseust, Philemoni ja Baukist, Pomonat, Poseidonit, Prometheusi, Psychet, Romulust, saatüreid, sileene, Tereust ja Venust. Henri IV-le antakse Maria de' Medici portree (umbes 1622–25) Selle perioodi (1621–30) suurim ettevõtmine oli 21 kolossaalsest kompositsioonist koosnev seeria, mille Rubens maalis Prantsuse kuninga Henri IV abikaasa Maria de' Medici ülesandel 1621–25. Need Louvre’is säilitatavad maalid kujutavad stseene Maria de' Medici elust. Rubens ühendas ajaloolise maali elemendid mütoloogiliste ja allegooriliste figuuridega, mõistukõnega. Stseenis, kus Henrile antakse Maria portree, hoiavad Amor ja pulmajumal Hymenaios kuninga silmade ees printsessi idealiseeritud kujutist. Kõrval seisev naine – Prantsusmaa allegooriline kujutis – soovitab kuningal järgida südame kutset. Toimuvat jälgivad ülaltpoolt Jupiter ja Juno. Monumentaalne kompositsioon, efektne taust ja rikkalik koloriit annavad maalidele väärtuse. Pärast selle tsükli valmimist tellis Maria de' Medici Rubensilt veel 24 maali stseenidega Henri IV elust. See pidi sisaldama tema leppimist Henri III-ga, kellel polnud poega ja kelle järeltulijaks Henri IV sai, samuti Henri IV ülistamist väejuhina. Rubens alustas tööd varsti pärast esimese tsükli valmimist, kuid ei jõudnud kaugele. Maria de' Medici langes ebasoosingusse ja tema oma poeg Louis XIII pagendas ta 1631 Prantsusmaalt, uueks regendiks sai kardinal Richelieu. Richelieu keeldus maalitsükli lõpetamise eest tasumast. Maria de' Medici elas edaspidi Kölnis ja suri samas majas, kus Rubens oli lapsena elanud, 1642 ehk pärast Rubensit. Üks Rubensi viimaseid religioosseid teoseid on 1632 valminud Ildefonso altar. Kesksel stseenil on kujutatud Neitsi Maarjat kinkimas pühale Ildefonsole missarüüd. Altari tiibadel on pildi tellijad ertshertsog Albert ja ta abikaasa Isabella koos patroonidega. Teine altaripilt on Rubensi hauakabelis Saint-Jaques'i kirikus Antwerpenis. See kujutab pühakutest ümbritsetud Madonnat. Nende maalide kompositsioon ületab ilmeka pateetika, värvisära ja harmoonia poolest kõik seniloodu. "Hélène Fourment poja François'ga" (1635) Rubens maalis oma noort naist palju, näiteks "Hélène Fourment lastega". Kord maalis ta naist uhkes kostüümis, kord poolalasti, kord koos endaga, siis laste seltsis. Parimad maalid Hélène'ist asuvad Münchenis, Viinis ja Pariisis. Eriti väärtuslikeks teeb nad asjaolu, et on algusest lõpuni maalitud kunstniku enese käega. Hélène inspireeris teda maalide "Kolm graatsiat" ja "Parise otsus" loomisel: Hispaania õukonnas tundsid vaatajad kunstniku noore naise ära Venusena. Üks kõige paremaid portreid on maalitud taeva taustalt eralduva heleda siluetina, mis mõjub madala horisondi tõttu eriti majesteetlikult. Hélène kannab pildil paela ja sulega laiaäärelist kübarat, pitskraed ning toredat kleiti, millel on paeltega kaunistatud varrukad ja raske krinoliinitaoline seelik. Käes hoiab ta jaanalinnusulgedest lehvikut. Sulgede pehmus, pitside läbipaistvus ning kleidi tihe, liibuv ja läikiv siid on maalil ilmekalt edasi antud; kõik need rõivastuse välised omadused sulavad kokku luuleliseks tervikuks. Rubens, kes nooremas eas rõivastuse iga detaili püüdis eraldi välja tuua, kujutas riietust sellel maalil hoopis ühte kuuluva tervikuna. Noor naine näib neis rõivais justkui õide puhkevat, varrukate kohevad vormid näivad välja kasvavat keha lopsakusest, suled sulavad kokku käharate juustega ja nende kohev ümarus kordub maali tagaplaani katvais pilvedes. Paelad on huultega samas värvitoonis, kaskaadidena langev siid annab figuurile liikumise ja jõu, ehkki naine seisab rahulikult paigal. Tume kleit toonitab naha õrnust ning valged suled ja pitsid ümbritsevad keha otsekui oreool. Must kübar moodustab tugeva kontrasti, kübarapaela õrn puna kordub varrukates. Rubensi teisteski naisfiguurides on alati tunda Isabella ja Hélène'i jooni. Esimese juurde liitis ta nagu aimamisi tulevase naise jooni ja teisel nõudsid oma osa mälestused esimesest. Hélène esineb nii või teisiti peaaegu kõigil Rubensi hilisema ea maalidel. Hakates maalima vasaku käega, muutus ka ta loominguline käekiri. Kunstnik hakkas maalima lihtsamini, läbipaistvamalt, töödesse tuli rohkem õhku ja valgust. Eriti meeldis talle jäädvustada suurejoonelisi loodusnähtusi: vikerkaart, päikesetõusu ja -loojangut, kuuvalgust jne. Mõne pildi taustal on ka Rubensi loss. Hilise perioodi maalid kujutavad Flandria maastikke, selle avarust, teid ja kohalikke inimesi. Nende teoste näideteks on "Maastik vikerkaarega", "Põllult tulek" ja "Talupoegade tants". 10. juulil 2002 toimus Sotheby's oksjon, millel Rubensi äsjaavastatud maal "Süütalaste tapmine" müüdi 49,5 miljoni naelsterlingi ehk 76,2 miljoni USA dollari eest Kanada kõige rikkamale inimesele, lord Kenneth Thomsonile. See on vanade meistrite umbes enne 1800. aastat) kõige kallimalt müüdud teos.
Diego Velaźquez (Diego Rodríguez de Silva y Velázquez)
6. juuni 1599 Sevilla — 6. august 1660
Velázquez oli barokiajastu Hispaania kunstnik. Teda peetakse Hispaania kuulsaimaks kunstnikuks. Velázquez sündis Sevillas, mis oli tol ajal Hispaania tähtsaim kunstikeskus. Seal olid sündinud ka tema mõlemad vanemad Juan Rodríguez de Silva ja Jerónima Velázquez, aga tema isa vanemad Diego da Silva ja Maria Rodrigues olid sinna elama asunud Portugalist Portost. Päritolult oli kunstnik väikeaadlik. Ta õppis järgemööda kahe kohaliku meistri, Francisco de Herrera vanema (1576—1656) ja Francisco Pacheco (1564—1654) juures. Kumbki neist ei ole kunstnikuna kuulsaks saanud. Juba 20 aasta vanusena oli ta leidnud oma stiili. Selle peamine iseärasus on võltsimatu loomutruudus ja naturalism. Eriti iseloomulikud on Velázqueze noorpõlveperioodile nn. Bodegone maalid, kus rahvas on kõrvuti puuvilja, lillede ja toiduainetega. Tugev ja selge maalimisviis ning tumedad varjud meenutavad itaalia naturalistide (Michelangelo Caravaggio ja José Ribera) laadi. Umbes 1618 valmis tal maal "Vana naine praetud munadega", mis on täielikult realistlik teos. Aastal 1623 asus Velázquez Madriidi, kus võitis Hispaania peaministri Olivarese ja kuninga Felipe IV poolehoiu. Järgnevatel aastatel maalis Velázquez kuninga, tema pereliikmete ja peaministri portreesid. Need on teostatud lihtsas, asjalikus, tõsises ja veenvas laadis. Figuurid neil on tumedad ning asuvad lihtsal heledal ja siledal taustal. 1629 maalis Velázquez oma esimese mütoloogilise pildi "Joodikud". Kujutatud on sel Bakchos oma saatjate saatüridega joodikute keskel: viinajumal kroonib kõige tublimat joodikut. Võib oletada, et selle teose loomisel sai noor meister tõuke mütoloogilise maali harrastajalt Rubensilt, kes 1628 Hispaanias viibis. Kuid Velázqueze realistlikul grupiportreed meenutaval žanripildil on vähe ühist flaami meistri voolava, teatraalse ja fantaasiaküllase käsitlusviisiga. 1629-1631 veetis Velázquez poolteist aastat Itaalias, peatudes pikemalt Veneetsias ja Roomas. Ta tutvus Veneetsia maalikunsti, eriti Tintoretto loominguga. Velázqueze maalimisviisis tekkis muutus; ta loobus üksikvorme teravalt kujutavast laadist ja pöördus puhtmaalilise käsitlusviisi poole, mis tundis ainult pinda, hülgas üksikasjaliku sisejoonistuse, lihtsustas kõike ja sulatas üksikasju kokku. Velázqueze pintslitehnika on lai, vedel ja voolav nagu vesivärvimaalis. Haruldase meisterlikkuse saavutas ta atmosfääri kujutamisel; valgus ja õhk olid talle tähtsad abinõud kompositsioonilise terviku saavutamisel. Uus laad ilmnes juba Itaalia-reisi kestel maalitud töödes, nagu näiteks Madriidis Prado muuseumis olevas maalis "Vulcanuse sepikojas". Seda laadi harrastas ta ikka järjekindlamalt ja julgemalt pärast kodumaale tagasitulekut. Neist tuleb esile tõsta krahvhertsogi Olivarese ja noore printsi Balthasar Carlose ratsaportreid (viimane suri 17-aastasena 1646). Mõlemad on maalitud umbes 1632-34 ja neid hoitakse Prado muuseumis. Tema teise, aastani 1649 kestva perioodi tähtsaim teos on suur (370×307 cm), aastatel 1634-1635 loodud ajalooline maal, mis kujutab sõda Madalmaade vastu, nimelt Breda kindluse alistumist hispaanlastele 1625. See mõõtmetelt suurim Velázquezi töö on tuntud nime all "Piigid" hispaania sõdurite piikide järgi. See sündmus on kujutatud loomulikult ja sundimatult, ilma paatoseta. Õhk ja valgus on meisterlikult edasi antud. Sedagi maali säilitatakse Prado muuseumis. Velázquez viibis sel ajal kogu aeg kuninga läheduses. Ta saatis kuningat tolle reisidel Aragóni 1642 ja 1644. Kindlasti oli ta kuninga juures sel ajal, kui too sisenes vallutajana Leridasse katalaanide ülestõusu ajal. Ta kujutas kuningat hobuse seljas suure väejuhina oma vägede eesotsas – roll, mida Felipe IV kunagi ei täitnud. Katalaanide ülestõus suruti küll maha, kuid sellega kaasnenud sõjas sai Hispaania lüüa ja pidi tegema Prantsusmaale territoriaalseid järeleandmisi. 1649-1651 sooritas Velázquez teise reisi Itaaliasse. Jällegi ruttas ta algul Veneetsiasse, peatus siis ligi aasta Roomas ja külastas teisi linnu. Roomas maalis ta 1650 aastal ühe oma parimatest töödest, paavsti Innocentius X portree. Paavsti jõhkra, despootliku ilmega näo on meister edasi andnud varjamatu naturalismi ja peaaegu hirmuäratava tõetruudusega. Mõnigi kartis Vatikanis, et Velázquez satub selle peale paavsti ebasoosingusse, kuid vastupidi, paavst oli maaliga väga rahul ja riputas selle oma külastajate ooteruumi seinale. Ta annetas kunstnikule medali ja kullast keti. Sellest maalist on mitu koopiat, mis asuvad galeriides üle maailma. Samal aastal maalis ta oma teenri ja õpilase Juan de Pareja (1606–70) portree. See valmis Roomas Velázqueze valimise puhul kunstnikke ühendava Püha Luuka Akadeemia liikmeks. Omaenda teenri portreteerimine niisugusel puhul on küll väga ebatavaline, eriti kui arvestada, et Pareja on maalil nii uhke poosi ja pilguga, nagu poleks ta teener, vaid hertsog või kindral. Itaalias ostis Velázquez Tiziani, Tintoretto, Veronese ja teiste kunstnike töid. Kui ta lõpuks kuninga käsul Hispaaniasse tagasi tuli, oli tal kaasas palju maale ja kolmsada skulptuuri. Hiljem ta süstematiseeris selle kogu ja koostas selle kataloogi. Kuid Hispaania katoliku kiriku jaoks olid riietamata inimesi kujutavad skulptuurid jäledad ja pärast Felipe IV surma läksid need pikkamööda kaduma. Kuigi ametikohustuste täitmine kuningakojas (ta oli nimelt kuninga lossimarssal) võtsid Velázquezilt aega ja energiat, olid tema elu viimased 9 aastat äärmiselt produktiivsed. Ta lõi mütoloogilisi pilte, millest tuntuim on "Veenus peegliga", hulga kuninga ja tema pereliikmete ning õukondlaste (õuenarride, kääbuste jt.) portreid. Parimad tolle perioodi maalid on kaks suurt kompositsioni "Õuedaamid" (1656) ja "Ketrajad" (umbes 1657). "Õuedaamid" kujutab kunstnikku ennast kuninga ja kuninganna topeltportreed maalimas. Valitsejate figuurid peegelduvad tumeda ruumi tagaseinas peeglis. Esiplaanil on väike infanta Margarita Teresa, keda Velázquez korduvalt portreteeris, ümbritsetuna õuedaamidest ja kääbustest. Maalil puuduvad peaaegu täiesti lokaaltoonid, teose mõju on rajatud peamiselt õhu ja valguse nüansside tabamisele. Selle maali mõõtmed on 318×276 cm ja seegi asub Prado muuseumis. Maalil "Ketrajad" kujutas Velázquez Madriidi vaibatöökoda. Esiplaanil on elusuuruses ketrajad tööl, tagaplaanil näeb müügiruumi, kus suursugused daamid uurivad ülesriputatud vaipu. Nagu "Õuedaamidel", ei ole siin peamiseks figuurid ja tegevus, vaid optiline probleem: kujutada, kuidas valgus tagaplaani üle ujutab ja siis nõrgenedes tumedal esiplaanil levib, segunedes valgusega, mis tuleb esiplaanil olevatest, vaatajale osalt nähtamatutest valgusallikatest. Ka see maal asub Prado muuseumis. Velázquez võttis paljude maalide jaoks ainet antiikmütoloogiast. Ta maalis Arachnet, Arest, Dionysost, Hephaistost, Iot ja Venust. 23. aprillil 1618 abiellus Velázquez Juana Pachecoga (1602–60). Abielust sündis kaks tütart Francisca ja Ignacia. Noorem tütar suri lapsena. Vanem tütar abiellus kunstniku Juan Bautista Martínez del Mazoga (1612–67). Velázqueze järglaste hulka kuuluvad tema tütre Francisca de Silva Velázquez y Pacheco (1619–58) kaudu Monteleone markiid, sealhulgas Enriquetta Casado de Monteleone (1725–61), kes abiellus Reußi noorema liini krahvi Heinrich VI-ga (1707–83). Nendest põlvneb suur osa Euroopa kuningasoost, sealhulgas Hispaania kuninganna Sofía ning Hollandi, Belgia, Luksemburgi, Liechtensteini ja Rootsi monarhid.
6. juuni 1599 Sevilla — 6. august 1660
Velázquez oli barokiajastu Hispaania kunstnik. Teda peetakse Hispaania kuulsaimaks kunstnikuks. Velázquez sündis Sevillas, mis oli tol ajal Hispaania tähtsaim kunstikeskus. Seal olid sündinud ka tema mõlemad vanemad Juan Rodríguez de Silva ja Jerónima Velázquez, aga tema isa vanemad Diego da Silva ja Maria Rodrigues olid sinna elama asunud Portugalist Portost. Päritolult oli kunstnik väikeaadlik. Ta õppis järgemööda kahe kohaliku meistri, Francisco de Herrera vanema (1576—1656) ja Francisco Pacheco (1564—1654) juures. Kumbki neist ei ole kunstnikuna kuulsaks saanud. Juba 20 aasta vanusena oli ta leidnud oma stiili. Selle peamine iseärasus on võltsimatu loomutruudus ja naturalism. Eriti iseloomulikud on Velázqueze noorpõlveperioodile nn. Bodegone maalid, kus rahvas on kõrvuti puuvilja, lillede ja toiduainetega. Tugev ja selge maalimisviis ning tumedad varjud meenutavad itaalia naturalistide (Michelangelo Caravaggio ja José Ribera) laadi. Umbes 1618 valmis tal maal "Vana naine praetud munadega", mis on täielikult realistlik teos. Aastal 1623 asus Velázquez Madriidi, kus võitis Hispaania peaministri Olivarese ja kuninga Felipe IV poolehoiu. Järgnevatel aastatel maalis Velázquez kuninga, tema pereliikmete ja peaministri portreesid. Need on teostatud lihtsas, asjalikus, tõsises ja veenvas laadis. Figuurid neil on tumedad ning asuvad lihtsal heledal ja siledal taustal. 1629 maalis Velázquez oma esimese mütoloogilise pildi "Joodikud". Kujutatud on sel Bakchos oma saatjate saatüridega joodikute keskel: viinajumal kroonib kõige tublimat joodikut. Võib oletada, et selle teose loomisel sai noor meister tõuke mütoloogilise maali harrastajalt Rubensilt, kes 1628 Hispaanias viibis. Kuid Velázqueze realistlikul grupiportreed meenutaval žanripildil on vähe ühist flaami meistri voolava, teatraalse ja fantaasiaküllase käsitlusviisiga. 1629-1631 veetis Velázquez poolteist aastat Itaalias, peatudes pikemalt Veneetsias ja Roomas. Ta tutvus Veneetsia maalikunsti, eriti Tintoretto loominguga. Velázqueze maalimisviisis tekkis muutus; ta loobus üksikvorme teravalt kujutavast laadist ja pöördus puhtmaalilise käsitlusviisi poole, mis tundis ainult pinda, hülgas üksikasjaliku sisejoonistuse, lihtsustas kõike ja sulatas üksikasju kokku. Velázqueze pintslitehnika on lai, vedel ja voolav nagu vesivärvimaalis. Haruldase meisterlikkuse saavutas ta atmosfääri kujutamisel; valgus ja õhk olid talle tähtsad abinõud kompositsioonilise terviku saavutamisel. Uus laad ilmnes juba Itaalia-reisi kestel maalitud töödes, nagu näiteks Madriidis Prado muuseumis olevas maalis "Vulcanuse sepikojas". Seda laadi harrastas ta ikka järjekindlamalt ja julgemalt pärast kodumaale tagasitulekut. Neist tuleb esile tõsta krahvhertsogi Olivarese ja noore printsi Balthasar Carlose ratsaportreid (viimane suri 17-aastasena 1646). Mõlemad on maalitud umbes 1632-34 ja neid hoitakse Prado muuseumis. Tema teise, aastani 1649 kestva perioodi tähtsaim teos on suur (370×307 cm), aastatel 1634-1635 loodud ajalooline maal, mis kujutab sõda Madalmaade vastu, nimelt Breda kindluse alistumist hispaanlastele 1625. See mõõtmetelt suurim Velázquezi töö on tuntud nime all "Piigid" hispaania sõdurite piikide järgi. See sündmus on kujutatud loomulikult ja sundimatult, ilma paatoseta. Õhk ja valgus on meisterlikult edasi antud. Sedagi maali säilitatakse Prado muuseumis. Velázquez viibis sel ajal kogu aeg kuninga läheduses. Ta saatis kuningat tolle reisidel Aragóni 1642 ja 1644. Kindlasti oli ta kuninga juures sel ajal, kui too sisenes vallutajana Leridasse katalaanide ülestõusu ajal. Ta kujutas kuningat hobuse seljas suure väejuhina oma vägede eesotsas – roll, mida Felipe IV kunagi ei täitnud. Katalaanide ülestõus suruti küll maha, kuid sellega kaasnenud sõjas sai Hispaania lüüa ja pidi tegema Prantsusmaale territoriaalseid järeleandmisi. 1649-1651 sooritas Velázquez teise reisi Itaaliasse. Jällegi ruttas ta algul Veneetsiasse, peatus siis ligi aasta Roomas ja külastas teisi linnu. Roomas maalis ta 1650 aastal ühe oma parimatest töödest, paavsti Innocentius X portree. Paavsti jõhkra, despootliku ilmega näo on meister edasi andnud varjamatu naturalismi ja peaaegu hirmuäratava tõetruudusega. Mõnigi kartis Vatikanis, et Velázquez satub selle peale paavsti ebasoosingusse, kuid vastupidi, paavst oli maaliga väga rahul ja riputas selle oma külastajate ooteruumi seinale. Ta annetas kunstnikule medali ja kullast keti. Sellest maalist on mitu koopiat, mis asuvad galeriides üle maailma. Samal aastal maalis ta oma teenri ja õpilase Juan de Pareja (1606–70) portree. See valmis Roomas Velázqueze valimise puhul kunstnikke ühendava Püha Luuka Akadeemia liikmeks. Omaenda teenri portreteerimine niisugusel puhul on küll väga ebatavaline, eriti kui arvestada, et Pareja on maalil nii uhke poosi ja pilguga, nagu poleks ta teener, vaid hertsog või kindral. Itaalias ostis Velázquez Tiziani, Tintoretto, Veronese ja teiste kunstnike töid. Kui ta lõpuks kuninga käsul Hispaaniasse tagasi tuli, oli tal kaasas palju maale ja kolmsada skulptuuri. Hiljem ta süstematiseeris selle kogu ja koostas selle kataloogi. Kuid Hispaania katoliku kiriku jaoks olid riietamata inimesi kujutavad skulptuurid jäledad ja pärast Felipe IV surma läksid need pikkamööda kaduma. Kuigi ametikohustuste täitmine kuningakojas (ta oli nimelt kuninga lossimarssal) võtsid Velázquezilt aega ja energiat, olid tema elu viimased 9 aastat äärmiselt produktiivsed. Ta lõi mütoloogilisi pilte, millest tuntuim on "Veenus peegliga", hulga kuninga ja tema pereliikmete ning õukondlaste (õuenarride, kääbuste jt.) portreid. Parimad tolle perioodi maalid on kaks suurt kompositsioni "Õuedaamid" (1656) ja "Ketrajad" (umbes 1657). "Õuedaamid" kujutab kunstnikku ennast kuninga ja kuninganna topeltportreed maalimas. Valitsejate figuurid peegelduvad tumeda ruumi tagaseinas peeglis. Esiplaanil on väike infanta Margarita Teresa, keda Velázquez korduvalt portreteeris, ümbritsetuna õuedaamidest ja kääbustest. Maalil puuduvad peaaegu täiesti lokaaltoonid, teose mõju on rajatud peamiselt õhu ja valguse nüansside tabamisele. Selle maali mõõtmed on 318×276 cm ja seegi asub Prado muuseumis. Maalil "Ketrajad" kujutas Velázquez Madriidi vaibatöökoda. Esiplaanil on elusuuruses ketrajad tööl, tagaplaanil näeb müügiruumi, kus suursugused daamid uurivad ülesriputatud vaipu. Nagu "Õuedaamidel", ei ole siin peamiseks figuurid ja tegevus, vaid optiline probleem: kujutada, kuidas valgus tagaplaani üle ujutab ja siis nõrgenedes tumedal esiplaanil levib, segunedes valgusega, mis tuleb esiplaanil olevatest, vaatajale osalt nähtamatutest valgusallikatest. Ka see maal asub Prado muuseumis. Velázquez võttis paljude maalide jaoks ainet antiikmütoloogiast. Ta maalis Arachnet, Arest, Dionysost, Hephaistost, Iot ja Venust. 23. aprillil 1618 abiellus Velázquez Juana Pachecoga (1602–60). Abielust sündis kaks tütart Francisca ja Ignacia. Noorem tütar suri lapsena. Vanem tütar abiellus kunstniku Juan Bautista Martínez del Mazoga (1612–67). Velázqueze järglaste hulka kuuluvad tema tütre Francisca de Silva Velázquez y Pacheco (1619–58) kaudu Monteleone markiid, sealhulgas Enriquetta Casado de Monteleone (1725–61), kes abiellus Reußi noorema liini krahvi Heinrich VI-ga (1707–83). Nendest põlvneb suur osa Euroopa kuningasoost, sealhulgas Hispaania kuninganna Sofía ning Hollandi, Belgia, Luksemburgi, Liechtensteini ja Rootsi monarhid.
Rembrandt (Rembrandt Harmenszoon van Rijn)
15. juuli 1606 Leiden – 4. oktoober 1669 Amsterdam
Rembrandt sündis 1606. aastal Leidenis Harmen Gerritszoon van Rijni ja Neeltgen Willemsdochter van Zuytbroucki üheksanda lapsena. Tema isa oli veskiomanik ja ema pagari tütar ning perekond oli üpris heal järjel. Emapoolsed sugulased jäid katoliiklasteks isegi pärast Madalmaade kodanlikku revolutsiooni. Peatselt pärast Leideni Ülikooli astumist katkestas Rembrandt filosoofiaõpingud. Soovides saada maalikunstialast õpetust, asus ta õppima Leideni katoliiklasest maalija Jacob van Swanenburgi käe alla. Tema juures õppis Rembrandt järgnevad kolm aastat, omandades põhilised maalimisvõtted. Kahjuks pole avastatud Rembrandti töid sellest perioodist ning Jacob van Swanenburgist on liiga vähe teada, et otsustada õpetaja mõju üle Rembrandti stiili kujunemisele. Järgnevalt õppis Rembrandt pool aastat Amsterdamis Itaalias õppinud ning ajaloolistele, mütoloogilistele ja piibellikele süžeedele spetsialiseerunud Pieter Lastmani (1583–1633) juures. Ta naasis pärast õpingute lõppu Leidenisse, kus avas kas 1624. või 1625. aastal stuudio, mida ta jagas oma sõbra ja kolleegi Jan Lievensiga (1607–1674). 1627. aastal saabus Leidenisse Constantijn Huygens (1596–1687), kes oli tuntud luuletaja, helilooja, õpetlane ja valitsusametnik ning kelle kiidusõnad Rembrandti teoste aadressil kasvatasid kiiresti kunstniku kuulsust ja ujutasid ta peatselt üle paljude tellimustega. Kuulsuse kasv võimaldas Rembrandtil võtta enda juurde õpilasi, kes omandasid väga kiiresti kunstniku meisterliku maalimisstiili, nii et isegi tänapäeval on kunstiajaloolastel kohati väga raske vahet teha, kas tegu on Rembrandti või mõne tema õpilase tööga. Näiteks maali "Kuldse kiivriga mees" peeti pikka aega Rembrandti teoseks ja alles hiljuti leiti, et teose tegelik autor on mõni kunstniku õpilane. 1631. aasta lõpus kolis Rembrandt Amsterdami, kus asus praktiseerima professionaalse portreekunstnikuna. Teda saatis suur edu ja ta hakkas koostööd tegema kunstimüüja Hendrick van Uylenburgiga. Aastal 1634 abiellus ta viimase nõo Saskia van Uylenburgiga. Aastal 1634 sai Rembrandtist ka Amsterdami linnakodanik ning kohaliku kunstnike gildi liige. Saskiaga abiellumisest tingitud seisusliku tõusu tõttu võeti Rembrandt kõrgemas seltskonnas vastu kui võrdne. Jõukuse andsid Saskia varandus ning õpetajatööst ja maalide müümisest laekuv raha. Aastal 1635 kolisid Rembrandt ja Saskia oma majja. Aastal 1639 kolisid nad uuesti ja seekord veelgi esinduslikumasse majja (selles majas asub tänapäeval Rembrandti majamuuseum) ning sellest sai hiljem ka peamine finantsraskuste põhjus. Rembrandti suurest sissetulekust oleks pidanud hõlpsasti piisama, kuid ta kulutused kasvasid koos ta sissetulekutega. Ta ostis oksjonitelt kokku luksusesemeid ning kunstiteoseid, millest paljusid kujutas ka oma maalidel. Paari tabasid esimesed mured, kui nende poeg Rumbartus 1635. aastal mõne kuu vanuselt suri. Nende 1638. aastal sündinud tütar Cornelia suri kolme nädala vanuselt. Aastal 1640 sündis neil teine tütar, kellele nad panid samuti nimeks Cornelia. Ta suri veidi üle ühe kuu vanuselt. Alles nende neljas laps, Titus, kes sündis 1641. aastal, kasvas suureks. Saskia suri 1642. aastal peatselt pärast Tituse sündi arvatavasti tuberkuloosi. 1640. aastate lõpus hakkas Rembrandt läbi käima endast palju noorema Hendrickje Stoffelsiga, kes oli varem olnud tema teenijanna. Aastal 1654 said nad tütre Cornelia. Rembrandt elas üle oma võimete ja ostis kunstiteoseid (vahel isegi enda varasemaid töid). Pillav elu viis ta pankrotti ja ta kunstikollektsiooni sundmüüki. Müüki läinud esemete nimekiri on säilinud ja annab Rembrandti kollektsioonist üsna hea ülevaate. Kuna paljud kunstiteosed müüdi aga naeruväärselt madala hinnaga, pidi Rembrandt müüki panema ka oma maja ja leidma endale tagasihoidlikuma eluaseme. Aastal 1663 suri Hendrickje, kellega Rembrandt elas vabaabielu, ja 1668 suri Rembrandti poeg Titus. Rembrandt suri 63-aastasena 4. oktoobril 1669. Rembrandti esimesed Leidenis loodud teosed peegeldavad tema õpetaja, Amsterdami kunstniku Pieter Lastmani mõjusid, kuigi enne Lastmaniga kohtumist õppis Rembrandt kolm aastat Jacob van Swanenburghi käe all. Rembrandti selle perioodi töid iseloomustavad tugevad selged kontuurid, heroilised karakterid ja suur dramaatika. Aastal 1626 valmis Rembrandti esimene ofort. 1630. aastate alguses täiustas Rembrandt oma pooltoonide kasutamise oskusi. Sel ajal tegi ta ka esimesi katsetusi suuremõõtmeliste teostega. Samas müüs ta suurtes tiraažides graafikat, millega püüdis tagada tuntust. Tema esimene suur grupiportree "Doktor Tulpi anatoomialoeng" (1632) leidis suurt tunnustust. Järgmised tööd tegid ta veel tuntumaks ning ja tellijate ring kasvas kiiresti. Tolleaegse tähtsa kunstiasjatundja Constantijn Huyghensi kaudu sai Rembrandt tellimusi Hollandi valitsejalt Stadtholderilt viie suure Kristuse kannatuslugu kujutava maali valmistamiseks. Aastal 1642 lõpetas Rembrandt oma suurima (3,6×4,4 m) ja kuulsaima teose "Öine vahtkond". See märkis tema loomingus ühtlasi pöördepunkti, mille tõid kaasa armastatud naise surm, populaarsuse langus ja majandusliku olukorra halvenemine. 1640.–1650. aastatel tegeles Rembrandt peamiselt ofortide valmistamisega ja kujutas oma teostel sageli maastikke. Ta ei kustutanud oma esialgse visandi jälgi ja nii jäid gravüüride loomisel kasutatud töövõtted nähtavaks. Jooned muutusid järjest laiemaks ja vabamaks. Rembrandti hilisemaid teoseid iseloomustas kompositsiooni lihtsustumine ja varasemast veelgi rikkalikum ning peenem värvikäsitlus, mis avaldus eriti nägudel. Rembrandtile oli iseloomulikuks omapärane valgusekäsitlus. Ta ei valgustanud kogu maali, vaid ainult osa sellest. Samas puudus tihti valgusallikas ja kujutatud objekt näis valgust justkui seestpoolt kiirgavat.
15. juuli 1606 Leiden – 4. oktoober 1669 Amsterdam
Rembrandt sündis 1606. aastal Leidenis Harmen Gerritszoon van Rijni ja Neeltgen Willemsdochter van Zuytbroucki üheksanda lapsena. Tema isa oli veskiomanik ja ema pagari tütar ning perekond oli üpris heal järjel. Emapoolsed sugulased jäid katoliiklasteks isegi pärast Madalmaade kodanlikku revolutsiooni. Peatselt pärast Leideni Ülikooli astumist katkestas Rembrandt filosoofiaõpingud. Soovides saada maalikunstialast õpetust, asus ta õppima Leideni katoliiklasest maalija Jacob van Swanenburgi käe alla. Tema juures õppis Rembrandt järgnevad kolm aastat, omandades põhilised maalimisvõtted. Kahjuks pole avastatud Rembrandti töid sellest perioodist ning Jacob van Swanenburgist on liiga vähe teada, et otsustada õpetaja mõju üle Rembrandti stiili kujunemisele. Järgnevalt õppis Rembrandt pool aastat Amsterdamis Itaalias õppinud ning ajaloolistele, mütoloogilistele ja piibellikele süžeedele spetsialiseerunud Pieter Lastmani (1583–1633) juures. Ta naasis pärast õpingute lõppu Leidenisse, kus avas kas 1624. või 1625. aastal stuudio, mida ta jagas oma sõbra ja kolleegi Jan Lievensiga (1607–1674). 1627. aastal saabus Leidenisse Constantijn Huygens (1596–1687), kes oli tuntud luuletaja, helilooja, õpetlane ja valitsusametnik ning kelle kiidusõnad Rembrandti teoste aadressil kasvatasid kiiresti kunstniku kuulsust ja ujutasid ta peatselt üle paljude tellimustega. Kuulsuse kasv võimaldas Rembrandtil võtta enda juurde õpilasi, kes omandasid väga kiiresti kunstniku meisterliku maalimisstiili, nii et isegi tänapäeval on kunstiajaloolastel kohati väga raske vahet teha, kas tegu on Rembrandti või mõne tema õpilase tööga. Näiteks maali "Kuldse kiivriga mees" peeti pikka aega Rembrandti teoseks ja alles hiljuti leiti, et teose tegelik autor on mõni kunstniku õpilane. 1631. aasta lõpus kolis Rembrandt Amsterdami, kus asus praktiseerima professionaalse portreekunstnikuna. Teda saatis suur edu ja ta hakkas koostööd tegema kunstimüüja Hendrick van Uylenburgiga. Aastal 1634 abiellus ta viimase nõo Saskia van Uylenburgiga. Aastal 1634 sai Rembrandtist ka Amsterdami linnakodanik ning kohaliku kunstnike gildi liige. Saskiaga abiellumisest tingitud seisusliku tõusu tõttu võeti Rembrandt kõrgemas seltskonnas vastu kui võrdne. Jõukuse andsid Saskia varandus ning õpetajatööst ja maalide müümisest laekuv raha. Aastal 1635 kolisid Rembrandt ja Saskia oma majja. Aastal 1639 kolisid nad uuesti ja seekord veelgi esinduslikumasse majja (selles majas asub tänapäeval Rembrandti majamuuseum) ning sellest sai hiljem ka peamine finantsraskuste põhjus. Rembrandti suurest sissetulekust oleks pidanud hõlpsasti piisama, kuid ta kulutused kasvasid koos ta sissetulekutega. Ta ostis oksjonitelt kokku luksusesemeid ning kunstiteoseid, millest paljusid kujutas ka oma maalidel. Paari tabasid esimesed mured, kui nende poeg Rumbartus 1635. aastal mõne kuu vanuselt suri. Nende 1638. aastal sündinud tütar Cornelia suri kolme nädala vanuselt. Aastal 1640 sündis neil teine tütar, kellele nad panid samuti nimeks Cornelia. Ta suri veidi üle ühe kuu vanuselt. Alles nende neljas laps, Titus, kes sündis 1641. aastal, kasvas suureks. Saskia suri 1642. aastal peatselt pärast Tituse sündi arvatavasti tuberkuloosi. 1640. aastate lõpus hakkas Rembrandt läbi käima endast palju noorema Hendrickje Stoffelsiga, kes oli varem olnud tema teenijanna. Aastal 1654 said nad tütre Cornelia. Rembrandt elas üle oma võimete ja ostis kunstiteoseid (vahel isegi enda varasemaid töid). Pillav elu viis ta pankrotti ja ta kunstikollektsiooni sundmüüki. Müüki läinud esemete nimekiri on säilinud ja annab Rembrandti kollektsioonist üsna hea ülevaate. Kuna paljud kunstiteosed müüdi aga naeruväärselt madala hinnaga, pidi Rembrandt müüki panema ka oma maja ja leidma endale tagasihoidlikuma eluaseme. Aastal 1663 suri Hendrickje, kellega Rembrandt elas vabaabielu, ja 1668 suri Rembrandti poeg Titus. Rembrandt suri 63-aastasena 4. oktoobril 1669. Rembrandti esimesed Leidenis loodud teosed peegeldavad tema õpetaja, Amsterdami kunstniku Pieter Lastmani mõjusid, kuigi enne Lastmaniga kohtumist õppis Rembrandt kolm aastat Jacob van Swanenburghi käe all. Rembrandti selle perioodi töid iseloomustavad tugevad selged kontuurid, heroilised karakterid ja suur dramaatika. Aastal 1626 valmis Rembrandti esimene ofort. 1630. aastate alguses täiustas Rembrandt oma pooltoonide kasutamise oskusi. Sel ajal tegi ta ka esimesi katsetusi suuremõõtmeliste teostega. Samas müüs ta suurtes tiraažides graafikat, millega püüdis tagada tuntust. Tema esimene suur grupiportree "Doktor Tulpi anatoomialoeng" (1632) leidis suurt tunnustust. Järgmised tööd tegid ta veel tuntumaks ning ja tellijate ring kasvas kiiresti. Tolleaegse tähtsa kunstiasjatundja Constantijn Huyghensi kaudu sai Rembrandt tellimusi Hollandi valitsejalt Stadtholderilt viie suure Kristuse kannatuslugu kujutava maali valmistamiseks. Aastal 1642 lõpetas Rembrandt oma suurima (3,6×4,4 m) ja kuulsaima teose "Öine vahtkond". See märkis tema loomingus ühtlasi pöördepunkti, mille tõid kaasa armastatud naise surm, populaarsuse langus ja majandusliku olukorra halvenemine. 1640.–1650. aastatel tegeles Rembrandt peamiselt ofortide valmistamisega ja kujutas oma teostel sageli maastikke. Ta ei kustutanud oma esialgse visandi jälgi ja nii jäid gravüüride loomisel kasutatud töövõtted nähtavaks. Jooned muutusid järjest laiemaks ja vabamaks. Rembrandti hilisemaid teoseid iseloomustas kompositsiooni lihtsustumine ja varasemast veelgi rikkalikum ning peenem värvikäsitlus, mis avaldus eriti nägudel. Rembrandtile oli iseloomulikuks omapärane valgusekäsitlus. Ta ei valgustanud kogu maali, vaid ainult osa sellest. Samas puudus tihti valgusallikas ja kujutatud objekt näis valgust justkui seestpoolt kiirgavat.
Francisco de Goya (Francisco José de Goya y Lucientes)
30. märts 1746 Fuendetodos – 16. aprill 1828 Bordeaux
Goya oli Hispaania maalikunstnik. Ta oli pärit vaesest taluperest, kuid tõusis Hispaania õukonnamaalijaks (1789–1815 Carlos IV ja Fernando VII ajal). Aastal 1792 Goya haigestus raskelt. Ta küll paranes, kuid jäi kurdiks. Tänapäeval kahtlustatakse, et see oli mürgistus, mille põhjustas värvipigmentides kasutatav plii. Elu lõpul jäi ta ka pimedaks. Tema loomingus oli romantilisi jooni, kuid ta oli nii omapärane ning iseseisev, et ühegi stiiliga teda lõplikult seostada ei saa. Ta alustas rokokoolike portreedega, hilisemates töödes jõudis aga armutu tõetruuduse ja võimsate fantaasiapiltide loomiseni. Ta oli nii kuulus, et võis endale lubada maalidel varjamatult esile tuua kuningliku perekonna piiratust, rumalust ja inetust. Õukonnamaalija kohalt lasti ta lahti 1815. aastal inkvisitsiooni nõudel hoopis oma maali "Alasti Maja" tõttu, mis oli maalitud ajavahemikus 1797—1800. See oli esimene teadaolev maal kristlikus kultuuriruumis, kus oli kujutatud naise katmata häbemekarvu. Süngeid muljeid sõjast Prantsuse vägedega kujutas ta graafikasarjas "Sõjakoledused" ("Los desastres de la guerra"). Juba varem valmis tal sari "Kapriisid" ("Los Caprichos"), kus kehastuvad kohutavad ja võikad nägemused, mis usus, ebausus ja inkvisitsioonikartuses kasvatatud hispaanlase peas iganes võivad sündida. Sellisena on Goya impressionismi eelkäija.
30. märts 1746 Fuendetodos – 16. aprill 1828 Bordeaux
Goya oli Hispaania maalikunstnik. Ta oli pärit vaesest taluperest, kuid tõusis Hispaania õukonnamaalijaks (1789–1815 Carlos IV ja Fernando VII ajal). Aastal 1792 Goya haigestus raskelt. Ta küll paranes, kuid jäi kurdiks. Tänapäeval kahtlustatakse, et see oli mürgistus, mille põhjustas värvipigmentides kasutatav plii. Elu lõpul jäi ta ka pimedaks. Tema loomingus oli romantilisi jooni, kuid ta oli nii omapärane ning iseseisev, et ühegi stiiliga teda lõplikult seostada ei saa. Ta alustas rokokoolike portreedega, hilisemates töödes jõudis aga armutu tõetruuduse ja võimsate fantaasiapiltide loomiseni. Ta oli nii kuulus, et võis endale lubada maalidel varjamatult esile tuua kuningliku perekonna piiratust, rumalust ja inetust. Õukonnamaalija kohalt lasti ta lahti 1815. aastal inkvisitsiooni nõudel hoopis oma maali "Alasti Maja" tõttu, mis oli maalitud ajavahemikus 1797—1800. See oli esimene teadaolev maal kristlikus kultuuriruumis, kus oli kujutatud naise katmata häbemekarvu. Süngeid muljeid sõjast Prantsuse vägedega kujutas ta graafikasarjas "Sõjakoledused" ("Los desastres de la guerra"). Juba varem valmis tal sari "Kapriisid" ("Los Caprichos"), kus kehastuvad kohutavad ja võikad nägemused, mis usus, ebausus ja inkvisitsioonikartuses kasvatatud hispaanlase peas iganes võivad sündida. Sellisena on Goya impressionismi eelkäija.
Édouard Manet
23. jaanuar 1832 Pariis – 30. aprill 1883 Pariis
Manet oli prantsuse maalikunstnik. Tuntuimad teosed on "Eine murul" ja "Olympia". Need tekitasid kunstniku eluajal palju kõneainet ja mõjutasid tugevalt noori kunstnikke, kes kujundasid välja impressionismi. Manet ise ei pidanud end impressionistiks, kuid tänapäeval käsitletakse teda tavaliselt koos teiste impressionistidega. Manet sündis jõukasse ja heade sidemetega perekonda. Tema ema Eugénie-Desirée, sündinud Fournier, oli pärastise Rootsi kuninga Karl XIV Johani ristitütar. Isa Auguste Manet oli kohtunik ja ootas, et ka Édouard teeks karjääri õigusteaduses. Kuid onu Charles Fournier julgustas poissi kunstiga tegelema ja viis teda sageli Louvre'isse. 1841 astus Manet keskkooli. 1845 läks ta jällegi onu nõuandel joonistamiskursustele. Seal kohtus ta Antonin Proustiga, kellest sai hiljem Prantsusmaa kunstiminister ja Manet' eluaegne sõber. Isa soovitusel sõitis Manet 1848 õppelaeval Rio de Janeirosse, kuid ta kukkus kaks korda läbi mereväkke astumise katsetel. Pärast seda isa leebus ja lubas pojal jätkata kunstiõpinguid. Pärast oma isa Auguste'i surma 1862 abiellus Manet 1863. aastal Suzanne Leenhoffiga. Suzanne oli Hollandist pärit neiu, kelle isa oli palganud oma poegadele klaverit õpetama. On võimalik, et Suzanne oli nii Édouard Manet' kui ka tema isa armuke. 1852 sünnitas Suzanne vallaspoja, kes sai nimeks Leon Koella Leenhoff. Tema isaks on peetud nii Auguste kui Édouard Manet'd. Édouard kujutas väikest Leoni mitmel oma maalil. 1850–1856 õppis Manet akadeemilist stiili viljelenud kunstniku Thomas Couture'i juures ning harjutas kätt Louvre'is vanade meistrite töid kopeerides. 1853–56 reisis ta Saksamaal, Itaalias ja Hollandis ning sai mõjutusi Frans Halsilt, Diego Velázquezelt ja Francisco de Goyalt. 1856 asutas Manet oma stuudio. Tema selle aja maale iseloomustavad lahtised pintslitõmbed, üksikasjade lihtsustamine ja üleminekutoonide vältimine. Tema selle aja loomingut iseloomustab realism. Ta maalis kaasajale omaseid teemasid: kerjuseid, lauljaid, mustlasi, inimesi kohvikutes ja härjavõitlusi. Religioosseid, mütoloogilisi ja ajaloolisi teemasid kasutas ta vähe, kuid siiski valmisid tal "Pilgatud Kristus" ja "Kristus inglitega". Manet' rohmakas maalimisstiil ja tema tööde fotole omane valgustus olid omal ajal uudsed. Need eristusid selgelt renessansiajastu töödest, mida Manet hästi tundis, sageli kopeerinud oli ja inspiratsiooniallikana kasutas. Tema töid peetakse varamodernistlikeks. Päris modernismist eristab teda figuuride mustade piirjoonte kasutamine. Manet' elu jooksul arvasid kunstikriitikud temast üldiselt halvasti. Ametlik tunnustus saabus alles elu lõpuaastatel. Kuid siiski oli Manet'l kogu oma kunstnikukarjääri jooksul palju poolehoidjaid. Nende hulka kuulus Émile Zola, kes teda avalikult ajakirjanduses toetas, ning Stéphane Mallarmé ja Charles Baudelaire, kes innustasid teda kujutama elu niisugusena, nagu see on, ja seda mitte ilustama. Manet omakorda maalis igaüht neist. Manet tundis impressioniste hästi ning tema sõprade hulka kuulusid Edgar Degas, Claude Monet, Pierre-Auguste Renoir, Alfred Sisley, Paul Cézanne ja Camille Pisarro. Nendega tutvus ta kunstniku Berthe Morisot' kaudu, kes 1874 abiellus Édouard Manet' noorema venna Eugéne'iga. Manet mõjutas oluliselt impressionismi, aga ta ei osalenud impressionistide näitustel. Selle asemel eelistas ta saata oma maale Pariisi Salongi ja kutsus ka teisi impressioniste üles sama tegema, mitte ametlikku tunnustust täielikult hülgama ja üksnes omaenese näitusi korraldama. Sellegipoolest korraldas ka Manet isikunäitusi, kui teda ametlikele ülevaatenäitustele ei lubatud. Näiteks 1867. aasta maailmanäitusel pani Manet välja 50 maali isiklikus paviljonis. Ta ise ei pidanud end impressionistiks, kuigi tänapäeval teda tavaliselt impressionistide hulka loetakse. Impressionistid mõjutasid omakorda Manet'd. Elu lõpupoole hakkas ta kasutama heledamaid värve, kuid kasutas kuni surmani ka musta, mida impressionistid üldiselt ei teinud. Teine impressionistidele omane joon oli otse natuurist maalimine. Ka Manet maalis küllaltki palju vabas õhus, kuid ei loobunud kunagi lõplikult stuudiomaalist. Manet' ainus õpilane oli Eva Gonzalés (1849–1883). 1862 valmis tal maal "Kontsert Tuileries' aias". See on inspireeritud Halsist ja Velázquezest. Manet kujutas sellel oma sõpru, kunstnikke, kirjanikke ja muusikuid, ning lisas teiste sekka autoportree. Maali õhustik kajastab seda, millisena Tuileries' aed välja nägi, ning võib ette kujutada koosviibimise juurde kuuluvat muusikat ja vestlust. 1863 valmis Manet'l teos "Eine murul". Pariisi Salong lükkas selle maali samal aastal tagasi. Sel aastal lükkas Salong tagasi üle 4000 teose, mistõttu keiser Napoleon III asutas Salon des Refusé (Tagasilükatute salongi), et rahvas saaks ise otsustada, kas Salongi valiti ikka õiged teosed. Tagasilükatute Salongis oli väljas ka "Eine murul". Maalil on kujutatud täisriietuses mehed ja alasti naine. Need on Manet' vend Eugéne, naisevend Ferdinand Leenhoff ja Manet' lemmikmodell Victorine Meurent. Teos on maalitud katkestatud visandlike pintslitõmmetega. See oli uuenduslik maalimislaad, mis eristas Manet'd Gustave Courbet'st. Maali kompositsioon annab tunnistust sellest, et Manet oli tuttav vanade meistrite töödega. Sarnast stseeni, kus alasti naine on riietatud mehe (meeste) seltskonnas, on kujutanud maalil "Kontsert looduses", mida on omistatud Giorgionele ja Tizianile, ning Giorgione maalil "Torm". Kuid kolme figuuri poos maalil "Eine murul" on sarnane Marcantonio Raimondi gravüürile Raffaeli teosest "Parise otsus", mis pärineb eelmistega samast ajast, 16. sajandi algusest. Samal aastal valmis Manet'l teos "Olympia". Sellel on kujutatud alasti naine, kes lamab voodil ja vaatab otse vaataja poole. Modelliks oli jällegi Victorine Meurent. "Olympia" meenutab Tiziani maali "Urbino Venus" ja Goya maali "Alasti maja", kuid erineb neist mitmeski olulises aspektis. Seda maali esitleti Pariisi Salongis 1865 ja see tekitas üldsuses suurt pahameelt, kuna mitu detaili viitas sellele, et kujutatud on kõrgema klassi prostituuti. Prostituutide kujutamist, vähemalt mitte sellises poosis, ei peetud tol ajal sündsaks. Antonin Prousti sõnul takistasid üksnes näituse administratsiooni ettevaatusabinõud pahaseid vaatajaid maali lõhki rebimast. Kuid paljud noorema põlvkonna kunstnikud kiitsid seda maali, näiteks Gustave Courbet, Paul Cézanne, Claude Monet ja hiljem Paul Gauguin. Tavaliselt kujutas Manet oma maalidel kesk- ja kõrgklassi inimesi oma sotsiaalses keskkonnas, kuid tegi seda ikka pisut omamoodi. Maal "Maskiball ooperis" kujutab elavat rahvahulka pidu nautimas, mehi kõrgete kübarate ja pikkade mustade ülikondadega, kes vestlevad maske kandvate ja kostümeeritud naistega. Modellidena kasutas Manet sellel maalil oma sõpru. Maal "Võiduajamine Longchampis" kujutab hobuste võiduajamist ebatavalise nurga alt: hobused tormavad otse vaataja poole. Maalidel, kus on palju rahvast, on sageli koos mitmest ühiskonnakihist pärit rahvas, ja vahel rõhutatakse eri klassidest inimeste koosviibimist. See polnud tavaline ajal, kui paljud arvasid, et eri klassidesse kuuluvate inimeste vaheline suhtlus peaks olema võimalikult väike. Manet ei kasutanud ajaloolist ainest, kuid mõnedki tema kaasaegseid sündmusi kujutavad maalid mõjuvad tänapäeval ajaloolistena. Nende hulka kuuluvad sõjamaalid. Esimene sellistest töödest oli 1864 valminud "Kearsarge'i ja Alabama lahing", mis toimus USA kodusõja raames Prantsusmaa ranniku lähedal merel ja mida Manet võib-olla isegi oma silmaga nägi. 1867–1869 maalis Manet kolm maali pealkirjaga "Keiser Maximiliani hukkamine". See teema oli Manet' jaoks oluline, mida võib näha nii sellest, et ta tegi maalist mitu versiooni, kui ka sellest, et need olid suhteliselt suured maalid. Neil kujutatakse Napoleon III mõjul Mehhiko keisriks saanud Habsburgide soost Maximiliano hukkamist mahalaskmise läbi. Kaasaegse vaataja mõtted võis taoline teos viia kergesti sellele, et kui juba Mehhikos keiser maha lasti, siis võib see juhtuda ka Prantsusmaal. Juba 1870 kukutatigi Napoleon III Prantsuse-Saksa sõja tulemusena ja välja kuulutati vabariik. Nendel maalidel on näha Goya sõjamaalide mõju. Manet mõjutas omakorda Pablo Picassot "Guernica" loomisel. Pariisi kommuuni ajal viibis Manet Püreneedes. Veel samal aastal, 1871, valmis tal kommuuni mõjul maal "Barrikaad", millel kujutatakse revolutsionääride mahalaskmist. Kirjadest sõpradele tuleb selgelt välja, et oma südames pooldas Manet kommuuni ja eelistas seda Kolmanda Vabariigi alguses võimule tulnud valitsustele. 1881 autasustati Manet'd Antonin Prousti survel Auleegioni ordeniga. Järgmisel aastal valmis Manet'l viimane maal: "Baar Folies-Bergère'is". Samal aastal näidati seda Pariisi Salongis. Manet suri süüfilisse ja reumasse, millesse nakatus 40-ndates eluaastates. Viimastel eluaastatel põhjustas haigus talle suurt valu ja lõpuks jäi ta osaliselt halvatuks. Sellele lisandus veel gangreen ja 11 päeva enne surma amputeeriti tal jalg. Ta suri Pariisis 51-aastaselt ja maeti Passy kalmistule.
23. jaanuar 1832 Pariis – 30. aprill 1883 Pariis
Manet oli prantsuse maalikunstnik. Tuntuimad teosed on "Eine murul" ja "Olympia". Need tekitasid kunstniku eluajal palju kõneainet ja mõjutasid tugevalt noori kunstnikke, kes kujundasid välja impressionismi. Manet ise ei pidanud end impressionistiks, kuid tänapäeval käsitletakse teda tavaliselt koos teiste impressionistidega. Manet sündis jõukasse ja heade sidemetega perekonda. Tema ema Eugénie-Desirée, sündinud Fournier, oli pärastise Rootsi kuninga Karl XIV Johani ristitütar. Isa Auguste Manet oli kohtunik ja ootas, et ka Édouard teeks karjääri õigusteaduses. Kuid onu Charles Fournier julgustas poissi kunstiga tegelema ja viis teda sageli Louvre'isse. 1841 astus Manet keskkooli. 1845 läks ta jällegi onu nõuandel joonistamiskursustele. Seal kohtus ta Antonin Proustiga, kellest sai hiljem Prantsusmaa kunstiminister ja Manet' eluaegne sõber. Isa soovitusel sõitis Manet 1848 õppelaeval Rio de Janeirosse, kuid ta kukkus kaks korda läbi mereväkke astumise katsetel. Pärast seda isa leebus ja lubas pojal jätkata kunstiõpinguid. Pärast oma isa Auguste'i surma 1862 abiellus Manet 1863. aastal Suzanne Leenhoffiga. Suzanne oli Hollandist pärit neiu, kelle isa oli palganud oma poegadele klaverit õpetama. On võimalik, et Suzanne oli nii Édouard Manet' kui ka tema isa armuke. 1852 sünnitas Suzanne vallaspoja, kes sai nimeks Leon Koella Leenhoff. Tema isaks on peetud nii Auguste kui Édouard Manet'd. Édouard kujutas väikest Leoni mitmel oma maalil. 1850–1856 õppis Manet akadeemilist stiili viljelenud kunstniku Thomas Couture'i juures ning harjutas kätt Louvre'is vanade meistrite töid kopeerides. 1853–56 reisis ta Saksamaal, Itaalias ja Hollandis ning sai mõjutusi Frans Halsilt, Diego Velázquezelt ja Francisco de Goyalt. 1856 asutas Manet oma stuudio. Tema selle aja maale iseloomustavad lahtised pintslitõmbed, üksikasjade lihtsustamine ja üleminekutoonide vältimine. Tema selle aja loomingut iseloomustab realism. Ta maalis kaasajale omaseid teemasid: kerjuseid, lauljaid, mustlasi, inimesi kohvikutes ja härjavõitlusi. Religioosseid, mütoloogilisi ja ajaloolisi teemasid kasutas ta vähe, kuid siiski valmisid tal "Pilgatud Kristus" ja "Kristus inglitega". Manet' rohmakas maalimisstiil ja tema tööde fotole omane valgustus olid omal ajal uudsed. Need eristusid selgelt renessansiajastu töödest, mida Manet hästi tundis, sageli kopeerinud oli ja inspiratsiooniallikana kasutas. Tema töid peetakse varamodernistlikeks. Päris modernismist eristab teda figuuride mustade piirjoonte kasutamine. Manet' elu jooksul arvasid kunstikriitikud temast üldiselt halvasti. Ametlik tunnustus saabus alles elu lõpuaastatel. Kuid siiski oli Manet'l kogu oma kunstnikukarjääri jooksul palju poolehoidjaid. Nende hulka kuulus Émile Zola, kes teda avalikult ajakirjanduses toetas, ning Stéphane Mallarmé ja Charles Baudelaire, kes innustasid teda kujutama elu niisugusena, nagu see on, ja seda mitte ilustama. Manet omakorda maalis igaüht neist. Manet tundis impressioniste hästi ning tema sõprade hulka kuulusid Edgar Degas, Claude Monet, Pierre-Auguste Renoir, Alfred Sisley, Paul Cézanne ja Camille Pisarro. Nendega tutvus ta kunstniku Berthe Morisot' kaudu, kes 1874 abiellus Édouard Manet' noorema venna Eugéne'iga. Manet mõjutas oluliselt impressionismi, aga ta ei osalenud impressionistide näitustel. Selle asemel eelistas ta saata oma maale Pariisi Salongi ja kutsus ka teisi impressioniste üles sama tegema, mitte ametlikku tunnustust täielikult hülgama ja üksnes omaenese näitusi korraldama. Sellegipoolest korraldas ka Manet isikunäitusi, kui teda ametlikele ülevaatenäitustele ei lubatud. Näiteks 1867. aasta maailmanäitusel pani Manet välja 50 maali isiklikus paviljonis. Ta ise ei pidanud end impressionistiks, kuigi tänapäeval teda tavaliselt impressionistide hulka loetakse. Impressionistid mõjutasid omakorda Manet'd. Elu lõpupoole hakkas ta kasutama heledamaid värve, kuid kasutas kuni surmani ka musta, mida impressionistid üldiselt ei teinud. Teine impressionistidele omane joon oli otse natuurist maalimine. Ka Manet maalis küllaltki palju vabas õhus, kuid ei loobunud kunagi lõplikult stuudiomaalist. Manet' ainus õpilane oli Eva Gonzalés (1849–1883). 1862 valmis tal maal "Kontsert Tuileries' aias". See on inspireeritud Halsist ja Velázquezest. Manet kujutas sellel oma sõpru, kunstnikke, kirjanikke ja muusikuid, ning lisas teiste sekka autoportree. Maali õhustik kajastab seda, millisena Tuileries' aed välja nägi, ning võib ette kujutada koosviibimise juurde kuuluvat muusikat ja vestlust. 1863 valmis Manet'l teos "Eine murul". Pariisi Salong lükkas selle maali samal aastal tagasi. Sel aastal lükkas Salong tagasi üle 4000 teose, mistõttu keiser Napoleon III asutas Salon des Refusé (Tagasilükatute salongi), et rahvas saaks ise otsustada, kas Salongi valiti ikka õiged teosed. Tagasilükatute Salongis oli väljas ka "Eine murul". Maalil on kujutatud täisriietuses mehed ja alasti naine. Need on Manet' vend Eugéne, naisevend Ferdinand Leenhoff ja Manet' lemmikmodell Victorine Meurent. Teos on maalitud katkestatud visandlike pintslitõmmetega. See oli uuenduslik maalimislaad, mis eristas Manet'd Gustave Courbet'st. Maali kompositsioon annab tunnistust sellest, et Manet oli tuttav vanade meistrite töödega. Sarnast stseeni, kus alasti naine on riietatud mehe (meeste) seltskonnas, on kujutanud maalil "Kontsert looduses", mida on omistatud Giorgionele ja Tizianile, ning Giorgione maalil "Torm". Kuid kolme figuuri poos maalil "Eine murul" on sarnane Marcantonio Raimondi gravüürile Raffaeli teosest "Parise otsus", mis pärineb eelmistega samast ajast, 16. sajandi algusest. Samal aastal valmis Manet'l teos "Olympia". Sellel on kujutatud alasti naine, kes lamab voodil ja vaatab otse vaataja poole. Modelliks oli jällegi Victorine Meurent. "Olympia" meenutab Tiziani maali "Urbino Venus" ja Goya maali "Alasti maja", kuid erineb neist mitmeski olulises aspektis. Seda maali esitleti Pariisi Salongis 1865 ja see tekitas üldsuses suurt pahameelt, kuna mitu detaili viitas sellele, et kujutatud on kõrgema klassi prostituuti. Prostituutide kujutamist, vähemalt mitte sellises poosis, ei peetud tol ajal sündsaks. Antonin Prousti sõnul takistasid üksnes näituse administratsiooni ettevaatusabinõud pahaseid vaatajaid maali lõhki rebimast. Kuid paljud noorema põlvkonna kunstnikud kiitsid seda maali, näiteks Gustave Courbet, Paul Cézanne, Claude Monet ja hiljem Paul Gauguin. Tavaliselt kujutas Manet oma maalidel kesk- ja kõrgklassi inimesi oma sotsiaalses keskkonnas, kuid tegi seda ikka pisut omamoodi. Maal "Maskiball ooperis" kujutab elavat rahvahulka pidu nautimas, mehi kõrgete kübarate ja pikkade mustade ülikondadega, kes vestlevad maske kandvate ja kostümeeritud naistega. Modellidena kasutas Manet sellel maalil oma sõpru. Maal "Võiduajamine Longchampis" kujutab hobuste võiduajamist ebatavalise nurga alt: hobused tormavad otse vaataja poole. Maalidel, kus on palju rahvast, on sageli koos mitmest ühiskonnakihist pärit rahvas, ja vahel rõhutatakse eri klassidest inimeste koosviibimist. See polnud tavaline ajal, kui paljud arvasid, et eri klassidesse kuuluvate inimeste vaheline suhtlus peaks olema võimalikult väike. Manet ei kasutanud ajaloolist ainest, kuid mõnedki tema kaasaegseid sündmusi kujutavad maalid mõjuvad tänapäeval ajaloolistena. Nende hulka kuuluvad sõjamaalid. Esimene sellistest töödest oli 1864 valminud "Kearsarge'i ja Alabama lahing", mis toimus USA kodusõja raames Prantsusmaa ranniku lähedal merel ja mida Manet võib-olla isegi oma silmaga nägi. 1867–1869 maalis Manet kolm maali pealkirjaga "Keiser Maximiliani hukkamine". See teema oli Manet' jaoks oluline, mida võib näha nii sellest, et ta tegi maalist mitu versiooni, kui ka sellest, et need olid suhteliselt suured maalid. Neil kujutatakse Napoleon III mõjul Mehhiko keisriks saanud Habsburgide soost Maximiliano hukkamist mahalaskmise läbi. Kaasaegse vaataja mõtted võis taoline teos viia kergesti sellele, et kui juba Mehhikos keiser maha lasti, siis võib see juhtuda ka Prantsusmaal. Juba 1870 kukutatigi Napoleon III Prantsuse-Saksa sõja tulemusena ja välja kuulutati vabariik. Nendel maalidel on näha Goya sõjamaalide mõju. Manet mõjutas omakorda Pablo Picassot "Guernica" loomisel. Pariisi kommuuni ajal viibis Manet Püreneedes. Veel samal aastal, 1871, valmis tal kommuuni mõjul maal "Barrikaad", millel kujutatakse revolutsionääride mahalaskmist. Kirjadest sõpradele tuleb selgelt välja, et oma südames pooldas Manet kommuuni ja eelistas seda Kolmanda Vabariigi alguses võimule tulnud valitsustele. 1881 autasustati Manet'd Antonin Prousti survel Auleegioni ordeniga. Järgmisel aastal valmis Manet'l viimane maal: "Baar Folies-Bergère'is". Samal aastal näidati seda Pariisi Salongis. Manet suri süüfilisse ja reumasse, millesse nakatus 40-ndates eluaastates. Viimastel eluaastatel põhjustas haigus talle suurt valu ja lõpuks jäi ta osaliselt halvatuks. Sellele lisandus veel gangreen ja 11 päeva enne surma amputeeriti tal jalg. Ta suri Pariisis 51-aastaselt ja maeti Passy kalmistule.
Edgar Degas (Hilaire-Germain-Edgar de Gas)
19. juuli 1834 Pariis – 27. september 1917 Pariis
Degas oli prantsuse impressionistlik kunstnik ja skulptor. Ta on tuntud selle poolest, et ta leiutas niinimetatud märja pastelli. See on tehnika, milles peensusteni viimistletud pastellijoonistus kastetakse üle vee või piimaga. Selle tulemusena sulavad toonid kokku ja pilt tundub olevat maalitud. Edgar Degas sündis Pariisis viielapselise pere esiklapsena. Tema isa Augustin de Gas oli pankur ja ema Celestine Musson de Gas oli New Orleansist pärit kreool. Ema suri 1847, kui Edgar oli 13-aastane. Perekonna algne nimi oli Degas, aga kui isa kolis Pariisi ja asutas seal panga harukontori, hakkas ta oma nime ambitsioonikamalt kirjutama. Ka Edgari vend René kasutas nimekuju De Gas, aga Edgar võttis 30-aastaselt tagasi algse nimekuju. 11-aastaselt hakkas Degas õppima Louis XIV lütseumis (Lycée Louis-le-Grand), mille lõpetas 1853 bakalaureusekraadiga kirjanduses. Isa ootas, et ta saaks juristiks, ja sama aasta novembris astus Edgar Pariisi ülikooli õigusteaduskonda, aga ta ei õppinud seal kuigi palju. 20-aastaselt (1854) katkestas ta juuraõpingud. 18-aastaselt muutis ta ühe oma toa ateljeeks ja 1853 registreerus ta Louvre'is kopistina. 1855 kohtus ta Jean Auguste Dominique Ingresiga, keda ta austas. Ingres andis talle soovituse, mida ta hiljem ei unustanud: "Tõmba jooni, noor mees, ja veel rohkem jooni, niihästi elust kui mälust, ning sinust saab hea kunstnik." Sama aasta aprillis võeti ta vastu Kaunite Kunstide Kooli (École des Beaux-Arts), kus ta õppis joonistamist Louis Lamothe'i juures ja oli Ingresi stiili järgides edukas. 1856. aasta juulis reisis ta Itaaliasse, kuhu jäi 3 aastaks. Ta peatus seal oma tädi Laura ning selle mehe, paruni Gennaro Bellelli juures, kes oli töötanud ajakirjanikuna ja pärast 1848. aasta revolutsiooni, mida ta toetas, pidanud kodulinnast Napolist Firenzesse pagema. Itaalias joonistas ja maalis Degas arvukalt renessansiaegsete kunstnike tööde koopiaid, aga erinevalt tavalisest valis ta suurematelt teostelt välja mõne üksiku detaili, mis tema tähelepanu köitis: mõne teisejärgulise figuuri või üksnes tegelase pea, mida ta käsitles portreena. 1858 maalis ta ka oma võõrustajatest portree "Bellelli perekond", kus nad on matuseriietuses, sest tädi Laura isa (Edgari vanaisa) oli äsja surnud. 1859 naasis Degas Prantsusmaale. 1860 valmisid tal seal ajaloolised maalid "Aleksander ja Bukephalos", "Jefta tütar", "Semiramis Babüloni ehitamas" ning "Noored spartalased". Kuid "Bellelli perekond" valmis tal lõplikult alles 1867 ja selleks ajaks oli Gennaro Bellelli mitu aastat surnud. 1861 külastas Degas Normandias elavat sõpra. Pärast seda oli ta lummatud hobustest ning tema selle perioodi maale ilmestavad hobused ja hobuste võidusõidud. Aastal 1864 tutvus ta Édouard Manet'ga ning tema kaudu teiste impressionistide ja nende loominguga. Kuulujutu järgi tutvusid nad Louvre'is, kui mõlemad joonistasid maha sama Diego Velázqueze portreed. Tutvus mõjutas märgatavalt tema loomingut, kuigi ta ise ennast impressionistiks ei pidanud. Esimest korda osales Degas Pariisi Salongi iga-aastasel prantsuse kaasaegse kunsti ülevaatenäitusel 1865 maaliga "Sõjastseen keskajal", mis aga suurt tähelepanu ei äratanud. Kuigi ta esines Salongis ka igal järgmisel viiel aastal, ta rohkem ajalooainelisi maale sinna ei esitanud. Näiteks järgmisel aastal esines ta maaliga "Takistussõit. Kukkunud džoki". 1860. aastatel avas Edgar Degas Pariisis oma maalistuudio. Selleks ajaks oli tal ette näidata juba ligikaudu 700 tööd. 1870 puhkes Prantsuse-Preisi sõda. Degas andis ennast üles Rahvuskaarti ja Pariisi kaitsmine jättis talle maalimiseks vähe aega. Kuid laskmise väljaõppe ajal leiti, et tema nägemine on halb. Kogu edaspidise elu jooksul pidi Degas oma nägemise pärast muretsema. 1872 reisis Degas USA-sse New Yorki ja New Orleansi. New Orleansis elas tema ema vend Michel Musson. Pariisi naasis ta 1873. aasta veebruaris ja samal aastal valmis tal õlimaal "Puuvillatööstuse kontor New Orleansis", kus on kujutatud onu puuvillaga kaupleva ettevõtte kontorit selle pankrotti mineku päeval. Maalil kujutatud isikute hulgas on ka onu ise ja Edgar Degas' kaks venda. 1878 müüs Degas selle maali Pau kunstimuuseumile ja see oli ainus maal, mille Degas oma elu jooksul muuseumile müüs. 1874 suri Degas' isa. Pärimisasjade ajamisel selgus, et vend René on äri ajades sattunud suurtesse võlgadesse. Selleks, et perekonna head nime säilitada, oli Edgar sunnitud müüma oma maja ja kunstikollektsiooni, mille oli pärinud. Sellest ajast peale polnud tal muid sissetulekuid peale oma teoste müügi. Kuid tema oma looming osutus nii populaarseks, et Degas suutis teistegi kunstnike töid koguda. Eriti põhjalikult olid tema kogus esindatud need kunstnikud, keda ta kõige rohkem austas: Ingres, Eugène Delacroix ja Honoré Daumier. Tema kogus oli nii vanade meistrite (El Greco) kui ka kaasaegsete töid (Manet, Camille Pissarro, Paul Cézanne, Paul Gauguin ja Vincent van Gogh). Degas pettus Salongis ja selle asemel liitus impressionistidega. Ta oli kõigi impressionistide näituste peamine organiseerija ehk kuraator. Neid näitusi korraldati 8, neist esimene 1874 ja viimane 1886. Ühtlasi esitles ta neist kõigil peale ühe oma loomingut. Kuigi Degas ei pidanud end impressionistiks, kasutas ta oma loomingus (ja mida aeg edasi, seda rohkem) tüüpilisi impressionistide võtteid. Neid oli näha juba varaseski loomingus. Näiteks maalil "Noored spartalased" on vasakul pool tütarlaste rühm, kus 4 tüdruku peale on 9 jalga. 1868–69 valmis maal "Édouard Manet ja proua Manet", kus proua jääb poolest saadik kardina või eesriide varju ja sealjuures on just nägu nagu ära lõigatud. Enne impressionismi oleks selliseid asju andestamatuteks vigadeks peetud. Ometi ei saanud Degas teiste impressionistidega hästi läbi. Tal oli vähe ühist Claude Monet' ja teiste maastikumaalijatega ning ta pilkas neid vabas õhus maalimise pärast. Ta jälestas skandaali, mida impressionistide näitused tekitasid, ühtlasi ei sallinud ta avalikkuse tähelepanu ja enesereklaami, mida teised kunstnikud otsisid. Talle ei meeldinud ka nimetus "impressionism", mida ajakirjandus tema ja teiste tema korraldatud näitustel osalevate kunstnike kohta kasutas. Teistes tekitas vimma jälle see, et Degas võttis impressionistide näitustele näiteks Jean-Louis Foraini ja Jean-François Rafaëlli töid, mida ei peetud piisavalt impressionistlikeks. Alates 1870. aastatest maalis ta enamjaolt baleriine. Baleriinid ja hobused ongi saanud Edgar Degas' loomingu nii-öelda visiitkaardiks. Degas' loomingus oli seda, mis jäi samaks kogu tema elu jooksul. Ta maalis üksnes siseruumides, eelistades ateljeed. Ta kasutas sageli modelle, aga võis ka mälu järgi maalida. Tema loomingu põhiosa moodustavad figuurimaalid. Maastikumaale on tal vaid mõned ning needki tehtud mälu või kujutlusvõime järgi. Nagu teisedki impressionistid, võis Degas sama motiivi korduvalt maalida, varieerides kompositsiooni ja käsitlust. Degas oli kaalutlev kunstnik, kelle teosed olid hästi ette valmistatud, kalkuleeritud, läbi harjutatud ja osade kaupa täide viidud. Degas ise selgitas: "Kunstis ei tohi midagi juhuse hooleks jätta, isegi mitte liikumist." Seevastu paistavad tema muus osas küpses stiilis silma ilmselgelt lõpetamata kohad, isegi muidu tihedalt täis maalitud teostel. Sageli süüdistas ta oma võimetuses maali lõpetada oma silmahäda, aga nii teised kunstnikud kui kunstikogujad suhtusid sellesse seisukohta skeptiliselt. Kunstnik ise andis selle olukorra kohta vihje siis, kui teatas, et eelistab alustada sadat asja ja lõpetada mitte ühtegi nendest, ning tema vastumeelsus oma maale valminuks tunnistada oli üldteada. 1880. aastate lõpus huvitus Degas fotograafiast. Ta pildistas paljusid oma sõpru, sealhulgas lambivalgel. Mõnda oma fotot, mis kujutas tantsijaid või akte, kasutas ta oma joonistustel või maalidel. Eluajal avalikustas Degas kõigest ühe oma skulptuuri: 1881 vahast kuju "Väike neljateistaastane tantsija", mida teist korda näidati avalikkusele alles 1920 ja pronksi valati 1922. Tema ülejäänud skulptuurid jäid saladusse kuni kunstniku surmani ja need olid väljas postuumsel näitusel 1918. Degas ei valmistanud skulptuure maalimise abivahendiks, vaid ta omistas mõlemale umbes ühesugust tähtsust: "Joonistamine on üks mõtlemise viis, modelleerimine teine." Pärast Degas' surma avastasid pärijad 150 vahast skulptuuri, neist paljud halvas seisukorras. Nad konsulteerisid valukoja omaniku Adrien Hébrardiga ja viimase hinnangul kõlbas üksnes pooli neist, 74 skulptuuri pronksi valada. Hébrard tegi selle töö oma valukojas ära aastail 1919–1936 ja lõpetas selle pisut enne valukoja sulgemist 1937, misjärel Hébrard varsti suri. Alles 2004 oli tehnika sedavõrd arenenud, et ka enamikust ülejäänud Degas' vahaskulptuuridest sai teha pronkskoopia. Nii tutvus maailm veel 73 uue skulptuuriga. Aastate jooksul muutus Degas järjest üksildasemaks. Osalt tuli see tema uskumusest, et kunstnik peab elama üksi ja tema eraelu peab jääma saladusse. Seetõttu elas ta pealtnäha igavat elu. Seltskonnas oli ta tuntud teravmeelsuse poolest, mis võis olla julm. Kirjanik George Moore nimetas teda vanaks torisejaks ja Degas kujundas meelega mainet endast kui misantroobist vanapoisist. Ta ei abiellunud kunagi ja tal polnud lapsi. Vaadetelt oli Degas konservatiiv. Ta oli vastu kõigile sotsiaalsetele reformidele ja ta ei austanud ka tehnikasaavutusi, näiteks telefoni. Degas vallandas ühe oma modellidest, kui sai teada, et see on protestant. Kuigi ta maalis 1860. aastate lõpus juute, muutus tema antisemitism 1870. aastatel järjest ilmsemaks. Dreyfusi afäär tugevdas tema antisemitismi veelgi. 1890. aastate keskpaigaks oli ta katkestanud suhted oma kõigi juutidest tuttavatega, ütles avalikult lahti sõprusest kõigi juutidest kunstnikega ja keeldus kasutamast modelle, kellest kahtlustas, et nad on juudid. Ta jäi kuni surmani juudivastase Anti-Dreyfusi ühingu liikmeks. Degas' iseloomu mõistis hukka Auguste Renoir sõnadega: "Mis olevus ta küll oli, see Degas! Kõik tema sõbrad on tema juurest ära läinud. Mina olin üks viimaseid, kes temaga jäi, aga isegi mina ei suutnud lõpuks vastu pidada." 1880. aastatel hakkas Degas' nägemine halvenema ja lõpuks ei saanud ta enam nii maalida kui varem. Ta läks 1907 üle pastelljoonistustele ja skulptuuridele. 1912 lõpetas ta nähtavasti töötamise täielikult, kui tema kauaaegse elumaja lammutamine Victor Massé tänaval sundis ta kolima korterisse Clichy bulvaril. Oma elu viimased aastad veetis ta peaaegu pimedana, lonkides päevad otsa mööda Pariisi tänavaid. Juba eluajal tunnustati Degas'd tähtsa kunstnikuna. Tänapäeval peetakse teda üheks impressionismi rajajatest. Tema osalus teiste oluliste impressionistide elus ja näitustes, tema dünaamiline maalimisstiil ning igapäevaelu ja -tegevuse kujutamine ning julged katsetused värvidega sidusid ta lõpuks impressionistide liikumisega. Tema maalid, pastellid, joonistused ja skulptuurid on välja pandud paljudes muuseumides. Kuigi Degas'l ei olnud ametlikult ühtki õpilast, mõjutas ta siiski paljusid kunstnikke, sealhulgas Jean-Louis Foraini, Mary Cassatti ja Walter Sickertit. Tema kõige suurem austaja võis olla Henri de Toulouse-Lautrec.
19. juuli 1834 Pariis – 27. september 1917 Pariis
Degas oli prantsuse impressionistlik kunstnik ja skulptor. Ta on tuntud selle poolest, et ta leiutas niinimetatud märja pastelli. See on tehnika, milles peensusteni viimistletud pastellijoonistus kastetakse üle vee või piimaga. Selle tulemusena sulavad toonid kokku ja pilt tundub olevat maalitud. Edgar Degas sündis Pariisis viielapselise pere esiklapsena. Tema isa Augustin de Gas oli pankur ja ema Celestine Musson de Gas oli New Orleansist pärit kreool. Ema suri 1847, kui Edgar oli 13-aastane. Perekonna algne nimi oli Degas, aga kui isa kolis Pariisi ja asutas seal panga harukontori, hakkas ta oma nime ambitsioonikamalt kirjutama. Ka Edgari vend René kasutas nimekuju De Gas, aga Edgar võttis 30-aastaselt tagasi algse nimekuju. 11-aastaselt hakkas Degas õppima Louis XIV lütseumis (Lycée Louis-le-Grand), mille lõpetas 1853 bakalaureusekraadiga kirjanduses. Isa ootas, et ta saaks juristiks, ja sama aasta novembris astus Edgar Pariisi ülikooli õigusteaduskonda, aga ta ei õppinud seal kuigi palju. 20-aastaselt (1854) katkestas ta juuraõpingud. 18-aastaselt muutis ta ühe oma toa ateljeeks ja 1853 registreerus ta Louvre'is kopistina. 1855 kohtus ta Jean Auguste Dominique Ingresiga, keda ta austas. Ingres andis talle soovituse, mida ta hiljem ei unustanud: "Tõmba jooni, noor mees, ja veel rohkem jooni, niihästi elust kui mälust, ning sinust saab hea kunstnik." Sama aasta aprillis võeti ta vastu Kaunite Kunstide Kooli (École des Beaux-Arts), kus ta õppis joonistamist Louis Lamothe'i juures ja oli Ingresi stiili järgides edukas. 1856. aasta juulis reisis ta Itaaliasse, kuhu jäi 3 aastaks. Ta peatus seal oma tädi Laura ning selle mehe, paruni Gennaro Bellelli juures, kes oli töötanud ajakirjanikuna ja pärast 1848. aasta revolutsiooni, mida ta toetas, pidanud kodulinnast Napolist Firenzesse pagema. Itaalias joonistas ja maalis Degas arvukalt renessansiaegsete kunstnike tööde koopiaid, aga erinevalt tavalisest valis ta suurematelt teostelt välja mõne üksiku detaili, mis tema tähelepanu köitis: mõne teisejärgulise figuuri või üksnes tegelase pea, mida ta käsitles portreena. 1858 maalis ta ka oma võõrustajatest portree "Bellelli perekond", kus nad on matuseriietuses, sest tädi Laura isa (Edgari vanaisa) oli äsja surnud. 1859 naasis Degas Prantsusmaale. 1860 valmisid tal seal ajaloolised maalid "Aleksander ja Bukephalos", "Jefta tütar", "Semiramis Babüloni ehitamas" ning "Noored spartalased". Kuid "Bellelli perekond" valmis tal lõplikult alles 1867 ja selleks ajaks oli Gennaro Bellelli mitu aastat surnud. 1861 külastas Degas Normandias elavat sõpra. Pärast seda oli ta lummatud hobustest ning tema selle perioodi maale ilmestavad hobused ja hobuste võidusõidud. Aastal 1864 tutvus ta Édouard Manet'ga ning tema kaudu teiste impressionistide ja nende loominguga. Kuulujutu järgi tutvusid nad Louvre'is, kui mõlemad joonistasid maha sama Diego Velázqueze portreed. Tutvus mõjutas märgatavalt tema loomingut, kuigi ta ise ennast impressionistiks ei pidanud. Esimest korda osales Degas Pariisi Salongi iga-aastasel prantsuse kaasaegse kunsti ülevaatenäitusel 1865 maaliga "Sõjastseen keskajal", mis aga suurt tähelepanu ei äratanud. Kuigi ta esines Salongis ka igal järgmisel viiel aastal, ta rohkem ajalooainelisi maale sinna ei esitanud. Näiteks järgmisel aastal esines ta maaliga "Takistussõit. Kukkunud džoki". 1860. aastatel avas Edgar Degas Pariisis oma maalistuudio. Selleks ajaks oli tal ette näidata juba ligikaudu 700 tööd. 1870 puhkes Prantsuse-Preisi sõda. Degas andis ennast üles Rahvuskaarti ja Pariisi kaitsmine jättis talle maalimiseks vähe aega. Kuid laskmise väljaõppe ajal leiti, et tema nägemine on halb. Kogu edaspidise elu jooksul pidi Degas oma nägemise pärast muretsema. 1872 reisis Degas USA-sse New Yorki ja New Orleansi. New Orleansis elas tema ema vend Michel Musson. Pariisi naasis ta 1873. aasta veebruaris ja samal aastal valmis tal õlimaal "Puuvillatööstuse kontor New Orleansis", kus on kujutatud onu puuvillaga kaupleva ettevõtte kontorit selle pankrotti mineku päeval. Maalil kujutatud isikute hulgas on ka onu ise ja Edgar Degas' kaks venda. 1878 müüs Degas selle maali Pau kunstimuuseumile ja see oli ainus maal, mille Degas oma elu jooksul muuseumile müüs. 1874 suri Degas' isa. Pärimisasjade ajamisel selgus, et vend René on äri ajades sattunud suurtesse võlgadesse. Selleks, et perekonna head nime säilitada, oli Edgar sunnitud müüma oma maja ja kunstikollektsiooni, mille oli pärinud. Sellest ajast peale polnud tal muid sissetulekuid peale oma teoste müügi. Kuid tema oma looming osutus nii populaarseks, et Degas suutis teistegi kunstnike töid koguda. Eriti põhjalikult olid tema kogus esindatud need kunstnikud, keda ta kõige rohkem austas: Ingres, Eugène Delacroix ja Honoré Daumier. Tema kogus oli nii vanade meistrite (El Greco) kui ka kaasaegsete töid (Manet, Camille Pissarro, Paul Cézanne, Paul Gauguin ja Vincent van Gogh). Degas pettus Salongis ja selle asemel liitus impressionistidega. Ta oli kõigi impressionistide näituste peamine organiseerija ehk kuraator. Neid näitusi korraldati 8, neist esimene 1874 ja viimane 1886. Ühtlasi esitles ta neist kõigil peale ühe oma loomingut. Kuigi Degas ei pidanud end impressionistiks, kasutas ta oma loomingus (ja mida aeg edasi, seda rohkem) tüüpilisi impressionistide võtteid. Neid oli näha juba varaseski loomingus. Näiteks maalil "Noored spartalased" on vasakul pool tütarlaste rühm, kus 4 tüdruku peale on 9 jalga. 1868–69 valmis maal "Édouard Manet ja proua Manet", kus proua jääb poolest saadik kardina või eesriide varju ja sealjuures on just nägu nagu ära lõigatud. Enne impressionismi oleks selliseid asju andestamatuteks vigadeks peetud. Ometi ei saanud Degas teiste impressionistidega hästi läbi. Tal oli vähe ühist Claude Monet' ja teiste maastikumaalijatega ning ta pilkas neid vabas õhus maalimise pärast. Ta jälestas skandaali, mida impressionistide näitused tekitasid, ühtlasi ei sallinud ta avalikkuse tähelepanu ja enesereklaami, mida teised kunstnikud otsisid. Talle ei meeldinud ka nimetus "impressionism", mida ajakirjandus tema ja teiste tema korraldatud näitustel osalevate kunstnike kohta kasutas. Teistes tekitas vimma jälle see, et Degas võttis impressionistide näitustele näiteks Jean-Louis Foraini ja Jean-François Rafaëlli töid, mida ei peetud piisavalt impressionistlikeks. Alates 1870. aastatest maalis ta enamjaolt baleriine. Baleriinid ja hobused ongi saanud Edgar Degas' loomingu nii-öelda visiitkaardiks. Degas' loomingus oli seda, mis jäi samaks kogu tema elu jooksul. Ta maalis üksnes siseruumides, eelistades ateljeed. Ta kasutas sageli modelle, aga võis ka mälu järgi maalida. Tema loomingu põhiosa moodustavad figuurimaalid. Maastikumaale on tal vaid mõned ning needki tehtud mälu või kujutlusvõime järgi. Nagu teisedki impressionistid, võis Degas sama motiivi korduvalt maalida, varieerides kompositsiooni ja käsitlust. Degas oli kaalutlev kunstnik, kelle teosed olid hästi ette valmistatud, kalkuleeritud, läbi harjutatud ja osade kaupa täide viidud. Degas ise selgitas: "Kunstis ei tohi midagi juhuse hooleks jätta, isegi mitte liikumist." Seevastu paistavad tema muus osas küpses stiilis silma ilmselgelt lõpetamata kohad, isegi muidu tihedalt täis maalitud teostel. Sageli süüdistas ta oma võimetuses maali lõpetada oma silmahäda, aga nii teised kunstnikud kui kunstikogujad suhtusid sellesse seisukohta skeptiliselt. Kunstnik ise andis selle olukorra kohta vihje siis, kui teatas, et eelistab alustada sadat asja ja lõpetada mitte ühtegi nendest, ning tema vastumeelsus oma maale valminuks tunnistada oli üldteada. 1880. aastate lõpus huvitus Degas fotograafiast. Ta pildistas paljusid oma sõpru, sealhulgas lambivalgel. Mõnda oma fotot, mis kujutas tantsijaid või akte, kasutas ta oma joonistustel või maalidel. Eluajal avalikustas Degas kõigest ühe oma skulptuuri: 1881 vahast kuju "Väike neljateistaastane tantsija", mida teist korda näidati avalikkusele alles 1920 ja pronksi valati 1922. Tema ülejäänud skulptuurid jäid saladusse kuni kunstniku surmani ja need olid väljas postuumsel näitusel 1918. Degas ei valmistanud skulptuure maalimise abivahendiks, vaid ta omistas mõlemale umbes ühesugust tähtsust: "Joonistamine on üks mõtlemise viis, modelleerimine teine." Pärast Degas' surma avastasid pärijad 150 vahast skulptuuri, neist paljud halvas seisukorras. Nad konsulteerisid valukoja omaniku Adrien Hébrardiga ja viimase hinnangul kõlbas üksnes pooli neist, 74 skulptuuri pronksi valada. Hébrard tegi selle töö oma valukojas ära aastail 1919–1936 ja lõpetas selle pisut enne valukoja sulgemist 1937, misjärel Hébrard varsti suri. Alles 2004 oli tehnika sedavõrd arenenud, et ka enamikust ülejäänud Degas' vahaskulptuuridest sai teha pronkskoopia. Nii tutvus maailm veel 73 uue skulptuuriga. Aastate jooksul muutus Degas järjest üksildasemaks. Osalt tuli see tema uskumusest, et kunstnik peab elama üksi ja tema eraelu peab jääma saladusse. Seetõttu elas ta pealtnäha igavat elu. Seltskonnas oli ta tuntud teravmeelsuse poolest, mis võis olla julm. Kirjanik George Moore nimetas teda vanaks torisejaks ja Degas kujundas meelega mainet endast kui misantroobist vanapoisist. Ta ei abiellunud kunagi ja tal polnud lapsi. Vaadetelt oli Degas konservatiiv. Ta oli vastu kõigile sotsiaalsetele reformidele ja ta ei austanud ka tehnikasaavutusi, näiteks telefoni. Degas vallandas ühe oma modellidest, kui sai teada, et see on protestant. Kuigi ta maalis 1860. aastate lõpus juute, muutus tema antisemitism 1870. aastatel järjest ilmsemaks. Dreyfusi afäär tugevdas tema antisemitismi veelgi. 1890. aastate keskpaigaks oli ta katkestanud suhted oma kõigi juutidest tuttavatega, ütles avalikult lahti sõprusest kõigi juutidest kunstnikega ja keeldus kasutamast modelle, kellest kahtlustas, et nad on juudid. Ta jäi kuni surmani juudivastase Anti-Dreyfusi ühingu liikmeks. Degas' iseloomu mõistis hukka Auguste Renoir sõnadega: "Mis olevus ta küll oli, see Degas! Kõik tema sõbrad on tema juurest ära läinud. Mina olin üks viimaseid, kes temaga jäi, aga isegi mina ei suutnud lõpuks vastu pidada." 1880. aastatel hakkas Degas' nägemine halvenema ja lõpuks ei saanud ta enam nii maalida kui varem. Ta läks 1907 üle pastelljoonistustele ja skulptuuridele. 1912 lõpetas ta nähtavasti töötamise täielikult, kui tema kauaaegse elumaja lammutamine Victor Massé tänaval sundis ta kolima korterisse Clichy bulvaril. Oma elu viimased aastad veetis ta peaaegu pimedana, lonkides päevad otsa mööda Pariisi tänavaid. Juba eluajal tunnustati Degas'd tähtsa kunstnikuna. Tänapäeval peetakse teda üheks impressionismi rajajatest. Tema osalus teiste oluliste impressionistide elus ja näitustes, tema dünaamiline maalimisstiil ning igapäevaelu ja -tegevuse kujutamine ning julged katsetused värvidega sidusid ta lõpuks impressionistide liikumisega. Tema maalid, pastellid, joonistused ja skulptuurid on välja pandud paljudes muuseumides. Kuigi Degas'l ei olnud ametlikult ühtki õpilast, mõjutas ta siiski paljusid kunstnikke, sealhulgas Jean-Louis Foraini, Mary Cassatti ja Walter Sickertit. Tema kõige suurem austaja võis olla Henri de Toulouse-Lautrec.
Claude Monet (Oscar-Claude Monet)
14. november 1840 – 5. detsember 1926
Monet oli prantsuse maalikunstnik, impressionismi rajaja ja peaesindaja. Impressionismi vool sai nime tema maali "Impression, soleil levant" ("Impressioon. Tõusev päike") järgi. Monet'lt pärineb umbes 2500 maali. Monet sündis 1840. aastal Pariisis, vürtspoodnike Adolphe ja Louise-Justine Monet' perre. Ta ristiti Notre-Dame-de-Lorette'i kirikus Oscar-Claude'iks. Kuue-aastaseks saanud, kolis Monet oma perega Põhja-Prantsusmaale, Le Havre'isse, mis on ka paljude tema maalide teemaks. Tema kunstianne avaldus väga noorelt, alguses küll karikaturistina. Varsti hakkas ta aga huvi tundma maalikunsti vastu ning 1858. aastal võeti üks tema maalidest vastu kohalikule näitusele, millest tal tekkis plaan saada elukutseliseks kunstnikuks. Ta asus õppima Pariisi vabameelse õhkkonnaga kunstikooli Académie Suisse'i, kus tutvus ka mitmete kuulsate kunstnikega. Aastatel 1861–1862 oli Monet sõjaväeteenistuses Alžeerias. Alžeerias pidi ta esialgselt veetma seitse aastat, kuid ta haigestus kõhutüüfusesse ning ta demobiliseeriti. 1862. aastal suundus ta õppima Pariisi, kuulsa kunstniku Charles Gleyere ateljeesse. Peale ateljee sulgemist pöördus Monet tagasi Le Havre'sse ja pühendus maalimisele. Ta huvitus eelkõige suurtest vabaõhustseenidest ja õppis hindama päikesevalgust. Selleks, et päikeselise päeva meeleolu ja valgust jäädvustada, pidi ta töötama kiiresti, mistõttu nägid tema teosed välja rutakad ja lõpetamata. Le Havre's maalis ta ka ühe oma tuntuima teose, maali Le Havre sadama kohal kumavast tõusvast päikesest, mille ta nimetas "Impressioon. Tõusev päike", mis tõi tõelise pöörde kunstajaloos. Alguse sai uus kunstivool - impressionism, mis muutis inimeste arusaamu kunsti kujutamise võimalustest. 1860. aastatel kohtus Monet Camille Doncieux'ga, keda ta kasutas oma modellina ning kui nad koos elama hakkasid, tekitas see palju pahameelt ja Adolphe Monet loobus oma poja rahalisest toetamisest. Monet suutis maha müüa vaid üksikuid maale, isegi impressionismile aluse pannud maal "Impressioon. Tõusev päike" ei olnud menukas. Perekond võitles pidevalt vaesusega, mis viis Monet isegi nii kaugele, et ta üritas 1868. aastal enesetappu sooritada, hüpates Seine'i jõkke. Aastal 1866 valminud "Camille (Naine rohelises kleidis)" ("La femme à la robe verte") oli üks paljudest maalidest, mis kujutasid tema tulevast abikaasat Camille'i. Aastal 1867 sündis neil esimene poeg, kes sai nimeks Jean ning 1870. aastal nad abiellusid. Nende teine poeg Michael sündis 1878. aastal. Aastal 1875. jäi Camille haigeks ning 1879. aastal suri ta tuberkuloosi. Pärast seda vajus Monet masendusse ega suutnud veidi aega enam maalida. Aasta hiljem Monet armus oma sõbra naisesse Alice Hoschedésse, hakkas uuesti maalima ning tema maale saatis suur menu. Oma elu lõpuni üritas Monet järjest paremini jäädvustada meeleolu, eriti valgusefekte ning värve. Tema elu viimasteks teosteks jäid peale naise surma 1911. aastal maalitud vesiroosimaalide sari. Oma eluajal jõudis Monet maalida umbes 2500 maali, vanemaks saades muutusid tema maalid järjest huvitavamaks, sest ta hakkas rohkem eksperimenteerima vee- ja valgusefektidega. Ta armastas maalida valguse peegeldamist vee pealt, tihtipeale maalides sama objekti mitmeid kordi erinevatel kellaaegadel, et saavutada erinevaid valgusefekte. 1926. aasta detsembris suri Monet 86-aastasena kopsuvähki, jäädes ajalukku impressionismi algatajana, mitmete erakordsete maalide autorina ja ka 20. sajandi kunsti teerajajana. Monet tuntuimateks teoseks peetakse maale "Eine vabas looduses", mille ta maalis 1866. aastal, "Impressioon. Tõusev päike" 1872. aastal, "Moonipõld" umbes aastal 1880 ja "Udu Londonis" 1903. aastal.
14. november 1840 – 5. detsember 1926
Monet oli prantsuse maalikunstnik, impressionismi rajaja ja peaesindaja. Impressionismi vool sai nime tema maali "Impression, soleil levant" ("Impressioon. Tõusev päike") järgi. Monet'lt pärineb umbes 2500 maali. Monet sündis 1840. aastal Pariisis, vürtspoodnike Adolphe ja Louise-Justine Monet' perre. Ta ristiti Notre-Dame-de-Lorette'i kirikus Oscar-Claude'iks. Kuue-aastaseks saanud, kolis Monet oma perega Põhja-Prantsusmaale, Le Havre'isse, mis on ka paljude tema maalide teemaks. Tema kunstianne avaldus väga noorelt, alguses küll karikaturistina. Varsti hakkas ta aga huvi tundma maalikunsti vastu ning 1858. aastal võeti üks tema maalidest vastu kohalikule näitusele, millest tal tekkis plaan saada elukutseliseks kunstnikuks. Ta asus õppima Pariisi vabameelse õhkkonnaga kunstikooli Académie Suisse'i, kus tutvus ka mitmete kuulsate kunstnikega. Aastatel 1861–1862 oli Monet sõjaväeteenistuses Alžeerias. Alžeerias pidi ta esialgselt veetma seitse aastat, kuid ta haigestus kõhutüüfusesse ning ta demobiliseeriti. 1862. aastal suundus ta õppima Pariisi, kuulsa kunstniku Charles Gleyere ateljeesse. Peale ateljee sulgemist pöördus Monet tagasi Le Havre'sse ja pühendus maalimisele. Ta huvitus eelkõige suurtest vabaõhustseenidest ja õppis hindama päikesevalgust. Selleks, et päikeselise päeva meeleolu ja valgust jäädvustada, pidi ta töötama kiiresti, mistõttu nägid tema teosed välja rutakad ja lõpetamata. Le Havre's maalis ta ka ühe oma tuntuima teose, maali Le Havre sadama kohal kumavast tõusvast päikesest, mille ta nimetas "Impressioon. Tõusev päike", mis tõi tõelise pöörde kunstajaloos. Alguse sai uus kunstivool - impressionism, mis muutis inimeste arusaamu kunsti kujutamise võimalustest. 1860. aastatel kohtus Monet Camille Doncieux'ga, keda ta kasutas oma modellina ning kui nad koos elama hakkasid, tekitas see palju pahameelt ja Adolphe Monet loobus oma poja rahalisest toetamisest. Monet suutis maha müüa vaid üksikuid maale, isegi impressionismile aluse pannud maal "Impressioon. Tõusev päike" ei olnud menukas. Perekond võitles pidevalt vaesusega, mis viis Monet isegi nii kaugele, et ta üritas 1868. aastal enesetappu sooritada, hüpates Seine'i jõkke. Aastal 1866 valminud "Camille (Naine rohelises kleidis)" ("La femme à la robe verte") oli üks paljudest maalidest, mis kujutasid tema tulevast abikaasat Camille'i. Aastal 1867 sündis neil esimene poeg, kes sai nimeks Jean ning 1870. aastal nad abiellusid. Nende teine poeg Michael sündis 1878. aastal. Aastal 1875. jäi Camille haigeks ning 1879. aastal suri ta tuberkuloosi. Pärast seda vajus Monet masendusse ega suutnud veidi aega enam maalida. Aasta hiljem Monet armus oma sõbra naisesse Alice Hoschedésse, hakkas uuesti maalima ning tema maale saatis suur menu. Oma elu lõpuni üritas Monet järjest paremini jäädvustada meeleolu, eriti valgusefekte ning värve. Tema elu viimasteks teosteks jäid peale naise surma 1911. aastal maalitud vesiroosimaalide sari. Oma eluajal jõudis Monet maalida umbes 2500 maali, vanemaks saades muutusid tema maalid järjest huvitavamaks, sest ta hakkas rohkem eksperimenteerima vee- ja valgusefektidega. Ta armastas maalida valguse peegeldamist vee pealt, tihtipeale maalides sama objekti mitmeid kordi erinevatel kellaaegadel, et saavutada erinevaid valgusefekte. 1926. aasta detsembris suri Monet 86-aastasena kopsuvähki, jäädes ajalukku impressionismi algatajana, mitmete erakordsete maalide autorina ja ka 20. sajandi kunsti teerajajana. Monet tuntuimateks teoseks peetakse maale "Eine vabas looduses", mille ta maalis 1866. aastal, "Impressioon. Tõusev päike" 1872. aastal, "Moonipõld" umbes aastal 1880 ja "Udu Londonis" 1903. aastal.
Vincent van Gogh (Vincent Willem van Gogh)
30. märts 1853 Zundert – 29. juuli 1890
Vincent Willem van Gogh oli hollandi maalikunstnik. Van Gogh oli postimpressionist. Kõik tema tööd (umbes 900 maali ja 1100 graafilist tööd) valmisid kõigest 10 aasta jooksul. Tema loomingus on palju autoportreesid, maastikumaale, natüürmorte lilledega, portreesid ning maale küpressidest, viljaväljadest ja päevalilledest. 37-aastaselt ta tappis enese. Oma eluajal oli tal vähe edu, kuid surmajärgne kuulsus kasvas kiiresti, eriti pärast näitust Pariisis 17. märtsil 1901 (11 aastat pärast surma), kus oli välja pandud tema 71 tööd. Vincent van Gogh sündis Lõuna-Hollandis Põhja-Brabandis, mis oli üldiselt katoliiklik piirkond, Bredast edelas Zundertis protestantliku pastori peres. Ta sai vanema venna nime, kes oli sündinud aasta varem ja surnud mõni tund pärast sündimist. Veel oli tal kaks venda ja kolm õde. Tema isa nimi oli Theodorus van Gogh ja ema nimi oli Anna Cornelia van Gogh (sündinud Carbentus). Selles peres oli tavaks samu nimesid kasutada: Vincentil oli noorem vend Theodorus ja õde Anna. Tema vanaisa Vincent (1789–1874) oli lõpetanud 1811 Leideni ülikooli teoloogiateaduskonna. Vanaisal oli 6 poega, kellest 3 said kunstikaupmeesteks nagu ka pojapoeg Theo. Ka üks kunstikaupmehest onudest oli Vincent ja van Gogh kutsus teda onu Centiks. Vanaisa onu (1729–1802) kandis samuti Vincenti nime ja ta töötas skulptorina. 1869. aasta juulis aitas onu Cent Vincentil saada koha kunstiga kauplevas ettevõttes Goupil & Cie, kus ta ka ise üks omanikest oli. Onu Centil ei olnud lapsi ja ta soovis, et üks vennapoegadest võtaks kunagi üle tema osaluse ettevõttes. Pärast väljaõpet saatis Goupil ta 1873 Londonisse. See oli van Goghi jaoks õnnelik aeg: ta oli töös edukas ja teenis 20-aastaselt rohkem kui isa. Van Gogh armus oma korteriperenaise tütresse Eugnie Loyerisse, aga kui ta julges lõpuks oma tundeid neiu suhtes väljendada, siis lükkas neiu ta tagasi, öeldes, et ta oli eelmise üürnikuga salaja kihlatud. See muutis van Goghi enesessetõmbunuks ja religioosseks ning isa ja onu korraldasid tema üleviimise Pariisi. Pariisis nördis ta nähes, kuidas kunsti käsitletakse tarbekaubana, kus maali väärtus oleneb kõige rohkem tema mõõtmetest. Ta näitas seda ka klientidele välja ja Goupil lõpetas tema töölepingu alates 1. aprillist 1876. Vincenti noorem vend Theo töötas samuti alates 1873 Goupilis & Cies, aga temastki ei saanud onu Centi osaluse ülevõtjat, sest 1887, aasta enne onu Centi surma, ettevõte likvideeriti. Seejärel läks van Gogh tagasi Inglismaale, kus töötas asendusõpetajana internaatkoolis ja metodisti pastori abilisena, aga sama aasta jõuludeks oli ta juba Hollandis tagasi ja leidis endale esialgu koha Dordrechti raamatupoes. Ta töötas seal 5 kuud, aga talle ei meeldinud see töö. Van Goghi religioosne ind kasvas ja 1877. aasta mais saatis perekond ta Amsterdami teoloogiat õppima. Ta valmistus kooli sisseastumiseksamiteks onu Jan van Goghi juures, kes oli admiral, ja võttis järeleaitamistunde oma tädimehelt Johannes Strickerilt, kes oli teoloog ja avaldanud esimese hollandikeelse teose Jeesuse elust, kus oli püütud arvestada peale piibli ka ajalooliste allikatega. 1878. aasta juulis kukkus van Gogh eksamil läbi ning lahkus koolist ja onu juurest. 1879. aasta jaanuaris võttis van Gogh vastu ajutise töökoha jutlustajana Belgias Valloonias Prantsusmaa piiri lähedal kaevanduspiirkonnas. Seal elas ta väga tagasihoidlikes tingimustes, samasugustes nagu kaevurid. Kuid see ei meeldinud kirikuvõimudele ja ta vallandati "vaimulikkonna väärikuse õõnestamise eest". Vincent võttis tõsiselt oma venna Theo soovitust kunsti õppida. 1880. aasta sügisel sõitis ta Brüsselisse õppima tuntud kunstniku Willem Roelofsi juures, kuid Roelofs veenis teda ametlikult kunstikooli astuma. Kuigi van Gogh oli kriitiline ametliku kunstihariduse suhtes, astus ta siiski 15. novembril 1880 Brüsseli Kaunite Kunstide Akadeemiasse. Ta õppis seal anatoomiat, samuti standardseid valguse ja varju ning perspektiivi kujutamise reegleid. Ta lahkus koolist 1881. aasta aprillis. Selle aasta suve veetis ta oma vanemate juures. Suvel kohtus ta sageli oma täditütre Kee Vos-Strickeriga, kes oli tema endise õpetaja Johannes Strickeri tütar. Kee oli temast 7 aastat vanem, tal oli 8-aastane poeg ja ta oli äsja leseks jäänud. Vincent soovis temaga abielluda, aga naine keeldus kindlalt ja ka Kee vanemad olid abielule vastu: nad uskusid, et Vincent ei suuda peret toita. Vincent ei andnud kergesti järele, aga Kee ei muutunud sugugi lahkemaks ja naise vanemate sõnul oli nooruki järeleandmatus tülgastav. Alles aasta lõpul loobus Vincent soovist Keega abielluda. 1882. aasta jaanuaris asus van Gogh Haagi, kuhu teda kutsus realistlik kunstnik Anton Mauve, kes oli abielus tema onutütrega. Mauve õpetas teda maalima õlivärvide ja vesivärvidega ning isegi laenas talle raha oma ateljee jaoks, kuid nende suhe halvenes kiiresti, põhjuseks arvatavasti erimeelsused kipspeade joonistamise üle. Lühikesest õppeajast hoolimata oli Mauve'il van Goghile määratu mõju. Seda võib näidata nii, et kui loendada, kui mitmes kirjas van Gogh mõnda kunstnikku mainis, siis Mauve on 152 mainimisega teisel kohal François Millet' (170) järel ning Rembrandti (100) ja Eugene Delacroix' (93) ees. Sama aasta jaanuari lõpus kohtus van Gogh uue kodu otsingutel Clasina Maria Hoornikiga, kes oli alkohoolikust prostituut, 4-aastase tütre ema ja rase. Nad hakkasid koos elama. Juunis pidi van Gogh 3 nädalat gonorröad ravima, mille ta Hoornikilt saanud oli. 2. juulil sünnitas Hoornik poja, kellele andis van Goghi järgi nimeks Willem. Willem kasvas üles teadmises, et on van Goghi poeg, kuid seda tuleb pidada ebausutavaks, sest van Gogh ja Hoornik tutvusid alles 1882. aastal, ja ka van Gogh ei pidanud teda oma pojaks. Van Gogh kujutas Hoorniki paljudel joonistustel. Hoornik soovis van Goghiga abielluda, kuid Vincenti pere oli sellele kategooriliselt vastu: kõik nad, kaasa arvatud Theo, soovisid, et Vincent naise maha jätaks. Vincent läks tema juurest ära 1883. aasta lõpus ja tuli tagasi vanemate juurde, kes olid kolinud Nuenenisse Põhja-Brabandis. Hoornik abiellus 1901, kuid 1904 uputas end Schelda jõkke. Nuenenis tutvus van Gogh Margot Begemanniga, kes oli nende naabri tütar ja van Goghist 10 aastat vanem. Margot armus temasse ja nad otsustasid abielluda, kuid mõlemad perekonnad olid sellele vastu. Selle tulemusena võttis Margot üledoosi strühniini, kuid van Gogh suutis ta päästa, toimetades naise kiiresti haiglasse. 26. märtsil 1885 suri van Goghi isa südamerabandusse. Kuigi Vincent oli temaga elu jooksul korduvalt tülitsenud, oli ta isa kaotuse üle sellegipoolest sügavas leinas. Vincent van Gogh elas mitmel pool Belgias ja Hollandis, 1886–1888 Pariisis, hiljem Arles'is ja Saint-Rémys. Ta kannatas elu viimasel kümnel aastal psüühikahäirete all. Missugune haigus neid põhjustas, selle üle on vaieldud palju, aga selgust ei ole. Rohkem kui 150 psühhiaatrit on talle pakkunud umbes 30 erinevat diagnoosi. Kõige tähtsamad nendest on skisofreenia, bipolaarne häire, süüfilis, mürgistus allaneelatud värvidest, epilepsia ja porfüüria. Haigust süvendasid alatoitlus, ületöötamine, unetus ja alkoholism, eriti absindi liigne tarbimine. Kroonilise kõrvavalu tõttu lõikas ta ka endal vihahoos parempoolse kõrvalesta ära. Hiljem on tema vaimuhaigust romantiseeritud, kuid tõelisus oli vastupidine: haigushoogude ägenedes van Goghi töövõime vähenes, paranedes suutis ta seevastu rohkem tööd teha. 27. juulil 1890 tulistas van Gogh endale revolvrist rindu. Ta ei saanudki nii palju häda, kui võinuks arvata. Kuul põrkas vastu roiet ja läbis keha suuremat kahju tekitamata, jäädes selga pidama. Ta suutis ise koju minna. Seal vaatasid kaks arsti ta üle, aga kumbki ei suutnud teha talle operatsiooni, et kuul tema kehast eemaldada. Järgmisel hommikul jõudis kohale Theo, kellele oli asjast kiiresti teatatud. Vincent nägi siis veel suhteliselt terve välja, kuid tema tervis muutus kõigest tundidega palju halvemaks, sest haava tekkis nakkus, ja samal õhtul, 29 tundi pärast enda tulistamist, ta suri. Theo kinnitusel olid tema viimased sõnad: "Kurbus kestab igavesti." Vincent van Gogh maeti 30. juulil Auvers-sur-Oise'is. Matus oli rahvarohke: seal oli mitukümmend tuttavat ja kohalikku, sealhulgas Theo van Gogh, doktor Paul Gachet ja teisigi, keda van Gogh oli maalinud. Pärast matust halvenes ka Theo tervis kiiresti, sest ta põdes süüfilist. Theo suri 25. jaanuaril 1891 ja on maetud Vincenti kõrvale. Van Goghi kunsti hakati kõrgelt hindama alles pärast kunstniku surma. Eluajal õnnestus tal ära müüa üksainus töö. Pärast surma kasvas kiiresti van Goghi kuulsus kunstnike, kunstikriitikute, -kaupmeeste ja -kogujate seas. Pärast surma korraldati tema mälestusnäitused Brüsselis, Haagis, Pariisis ja Antverpenis. Järgnesid mõjukad ülevaatenäitused Pariisis (1901 ja 1905), Amsterdamis (1905), Kölnis (1912), New Yorgis (1913) ja Berliinis (1914). Nendel oli kunstnike järgmistele põlvkondadele märgatav mõju. Tänapäeval on van Goghi maalid maailma kõige kallimate seas. Nende maalide hulka, mille eest on makstud üle 100 miljoni USA dollari, kuuluvad "Dr. Gachet' portree", "Joseph Roulini portree" ja "Iirised". Lisaks on veel mitu maali müüdud peaaegu sama kõrge hinnaga. Kõige laialdasem otsene allikas van Goghi elu kohta on kirjavahetus tema ja ta venna Theo vahel. Need kirjad on aluseks sellele, mis on teada kunstniku mõtetest ja seisukohtadest. Theo pakkus oma vennale nii rahalist kui emotsionaalset tuge. Nende eluaegne sõprus ning enamus sellest, mis on teada Vincenti arvamustest ja vaadetest, on kätketud sadadesse aastail 1872–1890 vahetatud kirjadesse: rohkem kui 600 kirja, mille Vincent saatis Theole, ja 40, mille Theo saatis Vincentile. Kuigi paljud kirjad on dateerimata, on kunstiajaloolased siiski suutnud need üldiselt ajalisse järjestusse seada. Kõige suurem raskus on Arles'ist saadetud kirjadega, sest sellel küllalt lühikesel ajal saatis Vincent oma sõpradele hollandi, prantsuse ja inglise keeles kakssada kirja. Kõige raskem on ajaloolastel analüüsida Pariisi-perioodi, sest sel ajal elasid vennad koos ega pidanud teineteisele kirjutama. Esimest korda avaldas van Goghi kirjavahetust Theo lesk Johanna van Gogh-Bonger, tehes seda vastumeelselt, sest ta ei tahtnud, et kunstniku elutragöödia varjutaks tema loomingut. Kuid van Gogh ise luges meeleldi teiste kunstnike elulugusid. Nendest inimestest, kes van Goghiga isiklikult kokku puutusid, suri viimasena Jeanne Calment 113-aastaselt. Calment oli surres maailma vanim inimene. Calment töötas Arles'is oma onu riidepoes, kus van Gogh käis lõuendit ostmas. Calment oli siis 13 aastat vana. Tema sõnul oli van Gogh räpane, halvasti riides, ebameeldiv, väga inetu, tänamatu, ebaviisakas ja haige. Calment mäletas, et müüs van Goghile ka värvipliiatseid.
30. märts 1853 Zundert – 29. juuli 1890
Vincent Willem van Gogh oli hollandi maalikunstnik. Van Gogh oli postimpressionist. Kõik tema tööd (umbes 900 maali ja 1100 graafilist tööd) valmisid kõigest 10 aasta jooksul. Tema loomingus on palju autoportreesid, maastikumaale, natüürmorte lilledega, portreesid ning maale küpressidest, viljaväljadest ja päevalilledest. 37-aastaselt ta tappis enese. Oma eluajal oli tal vähe edu, kuid surmajärgne kuulsus kasvas kiiresti, eriti pärast näitust Pariisis 17. märtsil 1901 (11 aastat pärast surma), kus oli välja pandud tema 71 tööd. Vincent van Gogh sündis Lõuna-Hollandis Põhja-Brabandis, mis oli üldiselt katoliiklik piirkond, Bredast edelas Zundertis protestantliku pastori peres. Ta sai vanema venna nime, kes oli sündinud aasta varem ja surnud mõni tund pärast sündimist. Veel oli tal kaks venda ja kolm õde. Tema isa nimi oli Theodorus van Gogh ja ema nimi oli Anna Cornelia van Gogh (sündinud Carbentus). Selles peres oli tavaks samu nimesid kasutada: Vincentil oli noorem vend Theodorus ja õde Anna. Tema vanaisa Vincent (1789–1874) oli lõpetanud 1811 Leideni ülikooli teoloogiateaduskonna. Vanaisal oli 6 poega, kellest 3 said kunstikaupmeesteks nagu ka pojapoeg Theo. Ka üks kunstikaupmehest onudest oli Vincent ja van Gogh kutsus teda onu Centiks. Vanaisa onu (1729–1802) kandis samuti Vincenti nime ja ta töötas skulptorina. 1869. aasta juulis aitas onu Cent Vincentil saada koha kunstiga kauplevas ettevõttes Goupil & Cie, kus ta ka ise üks omanikest oli. Onu Centil ei olnud lapsi ja ta soovis, et üks vennapoegadest võtaks kunagi üle tema osaluse ettevõttes. Pärast väljaõpet saatis Goupil ta 1873 Londonisse. See oli van Goghi jaoks õnnelik aeg: ta oli töös edukas ja teenis 20-aastaselt rohkem kui isa. Van Gogh armus oma korteriperenaise tütresse Eugnie Loyerisse, aga kui ta julges lõpuks oma tundeid neiu suhtes väljendada, siis lükkas neiu ta tagasi, öeldes, et ta oli eelmise üürnikuga salaja kihlatud. See muutis van Goghi enesessetõmbunuks ja religioosseks ning isa ja onu korraldasid tema üleviimise Pariisi. Pariisis nördis ta nähes, kuidas kunsti käsitletakse tarbekaubana, kus maali väärtus oleneb kõige rohkem tema mõõtmetest. Ta näitas seda ka klientidele välja ja Goupil lõpetas tema töölepingu alates 1. aprillist 1876. Vincenti noorem vend Theo töötas samuti alates 1873 Goupilis & Cies, aga temastki ei saanud onu Centi osaluse ülevõtjat, sest 1887, aasta enne onu Centi surma, ettevõte likvideeriti. Seejärel läks van Gogh tagasi Inglismaale, kus töötas asendusõpetajana internaatkoolis ja metodisti pastori abilisena, aga sama aasta jõuludeks oli ta juba Hollandis tagasi ja leidis endale esialgu koha Dordrechti raamatupoes. Ta töötas seal 5 kuud, aga talle ei meeldinud see töö. Van Goghi religioosne ind kasvas ja 1877. aasta mais saatis perekond ta Amsterdami teoloogiat õppima. Ta valmistus kooli sisseastumiseksamiteks onu Jan van Goghi juures, kes oli admiral, ja võttis järeleaitamistunde oma tädimehelt Johannes Strickerilt, kes oli teoloog ja avaldanud esimese hollandikeelse teose Jeesuse elust, kus oli püütud arvestada peale piibli ka ajalooliste allikatega. 1878. aasta juulis kukkus van Gogh eksamil läbi ning lahkus koolist ja onu juurest. 1879. aasta jaanuaris võttis van Gogh vastu ajutise töökoha jutlustajana Belgias Valloonias Prantsusmaa piiri lähedal kaevanduspiirkonnas. Seal elas ta väga tagasihoidlikes tingimustes, samasugustes nagu kaevurid. Kuid see ei meeldinud kirikuvõimudele ja ta vallandati "vaimulikkonna väärikuse õõnestamise eest". Vincent võttis tõsiselt oma venna Theo soovitust kunsti õppida. 1880. aasta sügisel sõitis ta Brüsselisse õppima tuntud kunstniku Willem Roelofsi juures, kuid Roelofs veenis teda ametlikult kunstikooli astuma. Kuigi van Gogh oli kriitiline ametliku kunstihariduse suhtes, astus ta siiski 15. novembril 1880 Brüsseli Kaunite Kunstide Akadeemiasse. Ta õppis seal anatoomiat, samuti standardseid valguse ja varju ning perspektiivi kujutamise reegleid. Ta lahkus koolist 1881. aasta aprillis. Selle aasta suve veetis ta oma vanemate juures. Suvel kohtus ta sageli oma täditütre Kee Vos-Strickeriga, kes oli tema endise õpetaja Johannes Strickeri tütar. Kee oli temast 7 aastat vanem, tal oli 8-aastane poeg ja ta oli äsja leseks jäänud. Vincent soovis temaga abielluda, aga naine keeldus kindlalt ja ka Kee vanemad olid abielule vastu: nad uskusid, et Vincent ei suuda peret toita. Vincent ei andnud kergesti järele, aga Kee ei muutunud sugugi lahkemaks ja naise vanemate sõnul oli nooruki järeleandmatus tülgastav. Alles aasta lõpul loobus Vincent soovist Keega abielluda. 1882. aasta jaanuaris asus van Gogh Haagi, kuhu teda kutsus realistlik kunstnik Anton Mauve, kes oli abielus tema onutütrega. Mauve õpetas teda maalima õlivärvide ja vesivärvidega ning isegi laenas talle raha oma ateljee jaoks, kuid nende suhe halvenes kiiresti, põhjuseks arvatavasti erimeelsused kipspeade joonistamise üle. Lühikesest õppeajast hoolimata oli Mauve'il van Goghile määratu mõju. Seda võib näidata nii, et kui loendada, kui mitmes kirjas van Gogh mõnda kunstnikku mainis, siis Mauve on 152 mainimisega teisel kohal François Millet' (170) järel ning Rembrandti (100) ja Eugene Delacroix' (93) ees. Sama aasta jaanuari lõpus kohtus van Gogh uue kodu otsingutel Clasina Maria Hoornikiga, kes oli alkohoolikust prostituut, 4-aastase tütre ema ja rase. Nad hakkasid koos elama. Juunis pidi van Gogh 3 nädalat gonorröad ravima, mille ta Hoornikilt saanud oli. 2. juulil sünnitas Hoornik poja, kellele andis van Goghi järgi nimeks Willem. Willem kasvas üles teadmises, et on van Goghi poeg, kuid seda tuleb pidada ebausutavaks, sest van Gogh ja Hoornik tutvusid alles 1882. aastal, ja ka van Gogh ei pidanud teda oma pojaks. Van Gogh kujutas Hoorniki paljudel joonistustel. Hoornik soovis van Goghiga abielluda, kuid Vincenti pere oli sellele kategooriliselt vastu: kõik nad, kaasa arvatud Theo, soovisid, et Vincent naise maha jätaks. Vincent läks tema juurest ära 1883. aasta lõpus ja tuli tagasi vanemate juurde, kes olid kolinud Nuenenisse Põhja-Brabandis. Hoornik abiellus 1901, kuid 1904 uputas end Schelda jõkke. Nuenenis tutvus van Gogh Margot Begemanniga, kes oli nende naabri tütar ja van Goghist 10 aastat vanem. Margot armus temasse ja nad otsustasid abielluda, kuid mõlemad perekonnad olid sellele vastu. Selle tulemusena võttis Margot üledoosi strühniini, kuid van Gogh suutis ta päästa, toimetades naise kiiresti haiglasse. 26. märtsil 1885 suri van Goghi isa südamerabandusse. Kuigi Vincent oli temaga elu jooksul korduvalt tülitsenud, oli ta isa kaotuse üle sellegipoolest sügavas leinas. Vincent van Gogh elas mitmel pool Belgias ja Hollandis, 1886–1888 Pariisis, hiljem Arles'is ja Saint-Rémys. Ta kannatas elu viimasel kümnel aastal psüühikahäirete all. Missugune haigus neid põhjustas, selle üle on vaieldud palju, aga selgust ei ole. Rohkem kui 150 psühhiaatrit on talle pakkunud umbes 30 erinevat diagnoosi. Kõige tähtsamad nendest on skisofreenia, bipolaarne häire, süüfilis, mürgistus allaneelatud värvidest, epilepsia ja porfüüria. Haigust süvendasid alatoitlus, ületöötamine, unetus ja alkoholism, eriti absindi liigne tarbimine. Kroonilise kõrvavalu tõttu lõikas ta ka endal vihahoos parempoolse kõrvalesta ära. Hiljem on tema vaimuhaigust romantiseeritud, kuid tõelisus oli vastupidine: haigushoogude ägenedes van Goghi töövõime vähenes, paranedes suutis ta seevastu rohkem tööd teha. 27. juulil 1890 tulistas van Gogh endale revolvrist rindu. Ta ei saanudki nii palju häda, kui võinuks arvata. Kuul põrkas vastu roiet ja läbis keha suuremat kahju tekitamata, jäädes selga pidama. Ta suutis ise koju minna. Seal vaatasid kaks arsti ta üle, aga kumbki ei suutnud teha talle operatsiooni, et kuul tema kehast eemaldada. Järgmisel hommikul jõudis kohale Theo, kellele oli asjast kiiresti teatatud. Vincent nägi siis veel suhteliselt terve välja, kuid tema tervis muutus kõigest tundidega palju halvemaks, sest haava tekkis nakkus, ja samal õhtul, 29 tundi pärast enda tulistamist, ta suri. Theo kinnitusel olid tema viimased sõnad: "Kurbus kestab igavesti." Vincent van Gogh maeti 30. juulil Auvers-sur-Oise'is. Matus oli rahvarohke: seal oli mitukümmend tuttavat ja kohalikku, sealhulgas Theo van Gogh, doktor Paul Gachet ja teisigi, keda van Gogh oli maalinud. Pärast matust halvenes ka Theo tervis kiiresti, sest ta põdes süüfilist. Theo suri 25. jaanuaril 1891 ja on maetud Vincenti kõrvale. Van Goghi kunsti hakati kõrgelt hindama alles pärast kunstniku surma. Eluajal õnnestus tal ära müüa üksainus töö. Pärast surma kasvas kiiresti van Goghi kuulsus kunstnike, kunstikriitikute, -kaupmeeste ja -kogujate seas. Pärast surma korraldati tema mälestusnäitused Brüsselis, Haagis, Pariisis ja Antverpenis. Järgnesid mõjukad ülevaatenäitused Pariisis (1901 ja 1905), Amsterdamis (1905), Kölnis (1912), New Yorgis (1913) ja Berliinis (1914). Nendel oli kunstnike järgmistele põlvkondadele märgatav mõju. Tänapäeval on van Goghi maalid maailma kõige kallimate seas. Nende maalide hulka, mille eest on makstud üle 100 miljoni USA dollari, kuuluvad "Dr. Gachet' portree", "Joseph Roulini portree" ja "Iirised". Lisaks on veel mitu maali müüdud peaaegu sama kõrge hinnaga. Kõige laialdasem otsene allikas van Goghi elu kohta on kirjavahetus tema ja ta venna Theo vahel. Need kirjad on aluseks sellele, mis on teada kunstniku mõtetest ja seisukohtadest. Theo pakkus oma vennale nii rahalist kui emotsionaalset tuge. Nende eluaegne sõprus ning enamus sellest, mis on teada Vincenti arvamustest ja vaadetest, on kätketud sadadesse aastail 1872–1890 vahetatud kirjadesse: rohkem kui 600 kirja, mille Vincent saatis Theole, ja 40, mille Theo saatis Vincentile. Kuigi paljud kirjad on dateerimata, on kunstiajaloolased siiski suutnud need üldiselt ajalisse järjestusse seada. Kõige suurem raskus on Arles'ist saadetud kirjadega, sest sellel küllalt lühikesel ajal saatis Vincent oma sõpradele hollandi, prantsuse ja inglise keeles kakssada kirja. Kõige raskem on ajaloolastel analüüsida Pariisi-perioodi, sest sel ajal elasid vennad koos ega pidanud teineteisele kirjutama. Esimest korda avaldas van Goghi kirjavahetust Theo lesk Johanna van Gogh-Bonger, tehes seda vastumeelselt, sest ta ei tahtnud, et kunstniku elutragöödia varjutaks tema loomingut. Kuid van Gogh ise luges meeleldi teiste kunstnike elulugusid. Nendest inimestest, kes van Goghiga isiklikult kokku puutusid, suri viimasena Jeanne Calment 113-aastaselt. Calment oli surres maailma vanim inimene. Calment töötas Arles'is oma onu riidepoes, kus van Gogh käis lõuendit ostmas. Calment oli siis 13 aastat vana. Tema sõnul oli van Gogh räpane, halvasti riides, ebameeldiv, väga inetu, tänamatu, ebaviisakas ja haige. Calment mäletas, et müüs van Goghile ka värvipliiatseid.
Henri de Toulouse-Lautrec (Henri Marie Raymond de Toulouse-Lautrec-Monfa)
24. november 1864 – 9. september 1901
Toulouse-Lautrec oli prantsuse kunstnik. Ta sai kuulsaks Moulin Rouge 'i reklaamplakatiga. Toulouse-Lautrec sündis Prantsusmaal Lõuna-Püreneede piirkonnas Tarni departemangus Albi linnas. Ta pärines vanast aadlisuguvõsast, mis oli oma prestiiži suurelt jaolt kaotanud. Tema vanemad olid krahv Alphonse de Toulouse-Lautrec ja krahvinna Adèle de Toulouse-Lautrec. Vanemad lahutasid pärast noorema poja Richardi surma 1868. aastal. Henri veetis oma varajase lapsepõlve Bosci lossis Albis ja Céleyrani lossis Narbonne'i lähedal. 12-aastaselt murdis Henri vasaku jala ja 14-aastaselt parema jala. Et ta kannatas kaasasündinud kaltsiumipuuduse all, siis tal ei kasvanud luud korralikult kokku ning tema jalad enam ei kasvanud. Kui ta jõudis täisikka, oli tal normaalse suurusega kere, kuid jalad olid tal ebanormaalselt lühikesed. Tema kasv oli umbes 150 cm. Ta pidi oma puude tõttu palju voodis lamama. Hiljem vajas käimisel keppi. Onu avastas varakult tema kunstiande. 1882 lahkus Toulouse-Lautrec oma vanemate lossist ning läks Pariisi. Seal õppis ta Joseph Florentin Léon Bonnat' ja Fernand Cormoni juures joonistamist ning käis Edgar Degas', Pierre-Auguste Renoiri ja Édouard Manet' näitustel. Toulouse-Lautrec elas täielikult oma kunstile. Temast sai tähtis postimpressionistlik maalikunstnik, juugendstiilis raamatuillustraator ja litograafiakunstnik, kes jäädvustas 19. sajandi lõpu Pariisi boheemlaste elu. Ta elas Montmartre'il ja teda kutsuti Montmartre'i hingeks. Vastu oma vanemate soovi nautis ta elu täiel rinnal. 1885 avas Aristide Bruant kabaree Le Mirliton ning Toulouse-Lautrec kavandas lugematuid plakateid, millel torkab silma eelkõige punase salliga Bruant. 1888 hakkas Toulouse-Lautrec valima motiive, millega ta on tänini tuntud: inimesed tsirkusest, lõbustuskohtadest ja poolilma miljööst. Tema maalid kujutavad elu Montmartre'i ja teistes Pariisi kabareedes ja teatrites ning bordellides, mida ta sageli külastas. Tema maalidel on muuhulgas kujutatud kankaani looja tantsija Louise Weber. Ta äratas uuesti ellu peaaegu unustatud litograafia. Teda mõjutasid Degas, Paul Gauguin ja jaapani puulõige. Palju tema pilte avaldati ajalehtedes. 1890 kavandas ta vastavatud kabaree Moulin Rouge afiši, mis tegi ta hoobilt kuulsaks, nii et ta hakkas saama palju tellimusi. Toulouse-Lautreci sõprade hulgas olid kirjanik Oscar Wilde ja anarhist Félix Fénéon. Toulouse-Lautrec aitas teha anarhistlike näidendite lavakujundust. Tal oli kokkupuuteid ka Vincent van Goghiga. Üks tema modellidest oli kunstnik Suzanne Valadon, kellele ta õpetas maalimist ja kelle kunstnikupüüdlusi ta julgustas. Armusuhte temaga lõpetas järsult Suzanne'i enesetapukatse. Toulouse-Lautrec langes sügavasse depressiooni. Ta pöördus alkoholi poole, mis viis ta 1898 esimest korda delirium tremens'ini. 1899 saatis ema ta Neuillysse võõrutuskuurile. Kevadel 1901 pöördus ta Pariiisi tagasi. Henri de Toulouse-Lautrec suri alkoholist ruineeritud tervise tõttu oma mõisas Malromés (vanemate lossis). Ta on maetud Verdelais'sse (Gironde'i departemang), mõne kilomeetri kaugusele oma sünnikohast. Suurema osa oma piltidest pärandas Toulouse-Lautrec oma sünnilinnale Albile, kus 1922 avati Toulouse-Lautreci muuseum. Tema pildid on jäänud reklaami verstapostiks. Toulouse-Lautreci maali hind võib ulatuda 15,5 miljoni USA dollarini. Et Toulouse kasutas sageli odavat paberit või pappi, siis on tema tööd mõnikord halvas seisukorras.
24. november 1864 – 9. september 1901
Toulouse-Lautrec oli prantsuse kunstnik. Ta sai kuulsaks Moulin Rouge 'i reklaamplakatiga. Toulouse-Lautrec sündis Prantsusmaal Lõuna-Püreneede piirkonnas Tarni departemangus Albi linnas. Ta pärines vanast aadlisuguvõsast, mis oli oma prestiiži suurelt jaolt kaotanud. Tema vanemad olid krahv Alphonse de Toulouse-Lautrec ja krahvinna Adèle de Toulouse-Lautrec. Vanemad lahutasid pärast noorema poja Richardi surma 1868. aastal. Henri veetis oma varajase lapsepõlve Bosci lossis Albis ja Céleyrani lossis Narbonne'i lähedal. 12-aastaselt murdis Henri vasaku jala ja 14-aastaselt parema jala. Et ta kannatas kaasasündinud kaltsiumipuuduse all, siis tal ei kasvanud luud korralikult kokku ning tema jalad enam ei kasvanud. Kui ta jõudis täisikka, oli tal normaalse suurusega kere, kuid jalad olid tal ebanormaalselt lühikesed. Tema kasv oli umbes 150 cm. Ta pidi oma puude tõttu palju voodis lamama. Hiljem vajas käimisel keppi. Onu avastas varakult tema kunstiande. 1882 lahkus Toulouse-Lautrec oma vanemate lossist ning läks Pariisi. Seal õppis ta Joseph Florentin Léon Bonnat' ja Fernand Cormoni juures joonistamist ning käis Edgar Degas', Pierre-Auguste Renoiri ja Édouard Manet' näitustel. Toulouse-Lautrec elas täielikult oma kunstile. Temast sai tähtis postimpressionistlik maalikunstnik, juugendstiilis raamatuillustraator ja litograafiakunstnik, kes jäädvustas 19. sajandi lõpu Pariisi boheemlaste elu. Ta elas Montmartre'il ja teda kutsuti Montmartre'i hingeks. Vastu oma vanemate soovi nautis ta elu täiel rinnal. 1885 avas Aristide Bruant kabaree Le Mirliton ning Toulouse-Lautrec kavandas lugematuid plakateid, millel torkab silma eelkõige punase salliga Bruant. 1888 hakkas Toulouse-Lautrec valima motiive, millega ta on tänini tuntud: inimesed tsirkusest, lõbustuskohtadest ja poolilma miljööst. Tema maalid kujutavad elu Montmartre'i ja teistes Pariisi kabareedes ja teatrites ning bordellides, mida ta sageli külastas. Tema maalidel on muuhulgas kujutatud kankaani looja tantsija Louise Weber. Ta äratas uuesti ellu peaaegu unustatud litograafia. Teda mõjutasid Degas, Paul Gauguin ja jaapani puulõige. Palju tema pilte avaldati ajalehtedes. 1890 kavandas ta vastavatud kabaree Moulin Rouge afiši, mis tegi ta hoobilt kuulsaks, nii et ta hakkas saama palju tellimusi. Toulouse-Lautreci sõprade hulgas olid kirjanik Oscar Wilde ja anarhist Félix Fénéon. Toulouse-Lautrec aitas teha anarhistlike näidendite lavakujundust. Tal oli kokkupuuteid ka Vincent van Goghiga. Üks tema modellidest oli kunstnik Suzanne Valadon, kellele ta õpetas maalimist ja kelle kunstnikupüüdlusi ta julgustas. Armusuhte temaga lõpetas järsult Suzanne'i enesetapukatse. Toulouse-Lautrec langes sügavasse depressiooni. Ta pöördus alkoholi poole, mis viis ta 1898 esimest korda delirium tremens'ini. 1899 saatis ema ta Neuillysse võõrutuskuurile. Kevadel 1901 pöördus ta Pariiisi tagasi. Henri de Toulouse-Lautrec suri alkoholist ruineeritud tervise tõttu oma mõisas Malromés (vanemate lossis). Ta on maetud Verdelais'sse (Gironde'i departemang), mõne kilomeetri kaugusele oma sünnikohast. Suurema osa oma piltidest pärandas Toulouse-Lautrec oma sünnilinnale Albile, kus 1922 avati Toulouse-Lautreci muuseum. Tema pildid on jäänud reklaami verstapostiks. Toulouse-Lautreci maali hind võib ulatuda 15,5 miljoni USA dollarini. Et Toulouse kasutas sageli odavat paberit või pappi, siis on tema tööd mõnikord halvas seisukorras.
Henri Matisse (Henri-Émile-Benoît Matisse)
31. detsember 1869 – 3. november 1954
Matisse oli prantsuse maalikunstnik, fovismi esindaja. Matisse õppis algselt õigusteadust ja töötas seejärel Saint-Quentini linnakeses advokaadibüroos kirjutajana. Maalima hakkas ta alles 20-aastaselt ja sedagi suuresti juhuse läbi. 1891. aastal loobus ta oma senisest töökohast ning läks elama Pariisi, et saada elukutseliseks kunstnikuks. Esialgu ei olnud Matisse'i maitse kaugeltki mitte avangardistlik ning tema varaseimad Pariisis maalitud tööd olid 17. sajandi Madalmaade stiilis, millest olid eestkuju võtnud prantsuse 1850. aastate realistid. 1892. aastast 1899. aastani võttis ta tunde Gustave Moreau juures Pariisi Kaunite Kunstide Koolis (École des Beaux-Arts). 1896. aastal esines Matisse näitusel nelja oma maaliga, millest üks („Lugev naine“, 1894) osteti ära riigivõimude poolt. Samal ajal võeti Matisse Rahvusliku Kaunite Kunstide Ühingu (Salon de la Société Nationale des Beaux-Arts) liikmeks, mis andis talle kunstnikuna juurde tublisti enesekindlust. 1897. a. astus Matisse olulise sammu stilistilise vabanemise suunas oma ebatavalise värvivalikuga maaliga „Õhtusöögilaud“ („La Desserte“), mille eksponeerimine Salon-is tekitas väikese skandaali. Järgnevatel aastatel mõjutasid teda enim siiski neo-impressionistid ehk pointillistid (eeskätt nende liider Paul Signac), samuti Cézanne ja van Gogh. 1899. aastal lõpetas Matisse oma tegevuse Salon'is ning hakkas esmakordselt koguma tuntust moodsa kunstiga tegelevates ringkondades. Laiem tunnustus jäi esialgu siiski tulemata. Matisse'i esimene isikunäitus leidis aset alles 1904. aastal. Sellest, mida Matisse hiljem nimetas „pointillismi türanniaks“, vabanes ta lõpuks 1905. aasta suvel. Pointillismile eripäraseid väikeseid, hoolikalt paigutatud värvilaike, mis pidid andma edasi realistlikku valgust, hakkasid tema loomingus nüüdsest asendama hoogsad pintslitõmbed ja julge värvikasutus. Uues stiilis maale „Avatud aken“ ja „Naine kübaraga“ (portree tema naisest) eksponeeriti samal sügisel Pariisis. Samal näitusel olid väljas ka mõnede teiste jõuliste värvidega eksperimenteerinud kunstinke tööd. Üks näituse kriitikutest iseloomustas noori kunstnikke nimetusega „les fauves“ („metsikud elajad“). Nii oligi sündinud fovism, 20. sajandi esimene tunnustatud modernistlik kunstivool, mille liidrina Matisse tuntuks sai. Foovide rühmitus oli liiga ebastabiilne, et pikemaks püsima jääda, ning selle liikmed liikusid vastavalt oma huvialadele peatselt edasi ekspressionismi, kubismi jt tekkivate voolude suunas. Matisse, kes jäi truuks oma kiindumusele puhastesse värvidesse ja stiliseeritud kontuuridesse sai 1905. aasta näitusele järgnevatel aastatel kiiresti maailmakuulsaks. Oma elu lõpuni paistis ta silma viljakuse ja huvi poolest hilisemagi avangardi vastu.
31. detsember 1869 – 3. november 1954
Matisse oli prantsuse maalikunstnik, fovismi esindaja. Matisse õppis algselt õigusteadust ja töötas seejärel Saint-Quentini linnakeses advokaadibüroos kirjutajana. Maalima hakkas ta alles 20-aastaselt ja sedagi suuresti juhuse läbi. 1891. aastal loobus ta oma senisest töökohast ning läks elama Pariisi, et saada elukutseliseks kunstnikuks. Esialgu ei olnud Matisse'i maitse kaugeltki mitte avangardistlik ning tema varaseimad Pariisis maalitud tööd olid 17. sajandi Madalmaade stiilis, millest olid eestkuju võtnud prantsuse 1850. aastate realistid. 1892. aastast 1899. aastani võttis ta tunde Gustave Moreau juures Pariisi Kaunite Kunstide Koolis (École des Beaux-Arts). 1896. aastal esines Matisse näitusel nelja oma maaliga, millest üks („Lugev naine“, 1894) osteti ära riigivõimude poolt. Samal ajal võeti Matisse Rahvusliku Kaunite Kunstide Ühingu (Salon de la Société Nationale des Beaux-Arts) liikmeks, mis andis talle kunstnikuna juurde tublisti enesekindlust. 1897. a. astus Matisse olulise sammu stilistilise vabanemise suunas oma ebatavalise värvivalikuga maaliga „Õhtusöögilaud“ („La Desserte“), mille eksponeerimine Salon-is tekitas väikese skandaali. Järgnevatel aastatel mõjutasid teda enim siiski neo-impressionistid ehk pointillistid (eeskätt nende liider Paul Signac), samuti Cézanne ja van Gogh. 1899. aastal lõpetas Matisse oma tegevuse Salon'is ning hakkas esmakordselt koguma tuntust moodsa kunstiga tegelevates ringkondades. Laiem tunnustus jäi esialgu siiski tulemata. Matisse'i esimene isikunäitus leidis aset alles 1904. aastal. Sellest, mida Matisse hiljem nimetas „pointillismi türanniaks“, vabanes ta lõpuks 1905. aasta suvel. Pointillismile eripäraseid väikeseid, hoolikalt paigutatud värvilaike, mis pidid andma edasi realistlikku valgust, hakkasid tema loomingus nüüdsest asendama hoogsad pintslitõmbed ja julge värvikasutus. Uues stiilis maale „Avatud aken“ ja „Naine kübaraga“ (portree tema naisest) eksponeeriti samal sügisel Pariisis. Samal näitusel olid väljas ka mõnede teiste jõuliste värvidega eksperimenteerinud kunstinke tööd. Üks näituse kriitikutest iseloomustas noori kunstnikke nimetusega „les fauves“ („metsikud elajad“). Nii oligi sündinud fovism, 20. sajandi esimene tunnustatud modernistlik kunstivool, mille liidrina Matisse tuntuks sai. Foovide rühmitus oli liiga ebastabiilne, et pikemaks püsima jääda, ning selle liikmed liikusid vastavalt oma huvialadele peatselt edasi ekspressionismi, kubismi jt tekkivate voolude suunas. Matisse, kes jäi truuks oma kiindumusele puhastesse värvidesse ja stiliseeritud kontuuridesse sai 1905. aasta näitusele järgnevatel aastatel kiiresti maailmakuulsaks. Oma elu lõpuni paistis ta silma viljakuse ja huvi poolest hilisemagi avangardi vastu.
Pablo Picasso (Pablito Diego José Santiago Francisco de Paula Juan Nepomuceno Crispín Crispiniano de los Remedios Cipriano de la Santísima Trinidad Ruiz Picasso)
25. oktoober 1881 Málaga, Hispaania – 8. aprill 1973 Mougins (Cannes'i lähedal), Prantsusmaa
Picasso oli hispaania kunstnik, kubismi rajaja. Ta tegeles peamiselt maalikunstiga, kuid tegi ta ka lavakujundusi ja illustreeris raamatuid. Pablo sündis José Ruiz y Blasco ja María Picasso y Lópezi perre esimese lapsena. Tema isa oli kunstiteadlane, kes tegutses peamiselt kohalikus muuseumis kuraatorina. Picasso esimesed kunstialased teadmised on just pärit isalt, näiteks õlimaalide tegemise oskus. Kogu lapsepõlve kestel külastas Pablo mitmeid kunstikoole, kus tema isa tunde andis. Vaatamata suurele kogemustepagasile mis nende aastatega kogunes ei lõpetanud Picasso kunagi Madridi Kunstiakadeemiat. Picasso esimesed kunstikatsetused leidsid aset Barcelonas. Sellal toetas teda Jaime Sabartés, kes oli hiljem palju aastaid Picasso sekretär. Tema esimesed tööd olid mõjutatud peamiselt isa eestkostest. 23. eluaastal asus ta elama Prantsusmaale. Siit said ka alguse tema erinevad kunstiperioodid. Peale Esimest maailmasõda muutus Picasso radikaalseks patsifistiks. Suurkunstnik ei võtnud osa Esimest maailmasõjast, Hispaania kodusõjast ega isegi Teisest maailmasõjast ainuüksi patsifistlikel printsiipidel. Peale Esimest maailmasõda austas ta kõrgelt kommunistlikku elulaadi, olles ise äge kommunist. Selle sõjaperioodide üks kuulsamaid teoseid on "Guernica", kus kajastatakse sõjakoledusi ja verevalamise mõttetust. Peale Teist maailmasõda astus Pablo Prantsuse Kommunistlikku Parteisse. Kuigi partei kritiseerimine Stalini juhikultuse ümber jahendas kunstniku suhtumist kommunismi, sellest hoolimata ei hüljanud ta oma nägemusi ideoloogiast kui ühest riigikorrast. 1962 sai ta lojaalse kommunismipooldajana ka Lenini rahupreemia. Juba lapsepõlvest peale meeldis Picassole suhelda inimestega, ta lausa vihkas üksindust, välja arvatud juhtudel, kui ta maalis mõnda oma kunstitöödest. Tema sõprade rohkust on raske hinnata, kuigi neid, kes tema töödele otsest mõju avaldasid, ei olegi nii palju. Esimestel Pariisi-aastatel oli tal eriti lähedane suhe Fernande Olivieriga, naisega, kes teda suuresti inspireeris. Kui Picasso Fernande'i hülgas, soojenesid tema suhted Marcelle Humbert’ga, Picasso kutsus teda hellitavalt Evaks. Picasso armastus naise vastu kajastub ka paljudes tema kubistlikes teostes. Kui Marcelle’l tuvastati vähk, oli entusiastlik kunstnik oma muusale igal sammul toeks. 1918. aastal abiellus Pablo Picasso Olga Khoklovaga, kes oli elukutseline baleriin. Sel ajajärgul elab Pablo luksuslikku ja kõrgkihile omast elulaadi. Abielupaaril sünnib ka poeg Paulo, kes kasvab liiderlikuks ja kombelõdvaks mootorratturiks (elukutseline võistleja), ta on kaua aega oma isa sohver. Kuigi Olgaga tekkisid mitmed suhte jahenemise perioodid, kestis abielu siiski paberite järgi 1955. aastani. Oleks rumal uskuda, et Picasso sel ajal ei kurameerinud ka teiste daamidega, seejuures peamiselt väga noortega. Kui Pariis 1944. aastal vabastati, kiindus Picasso noorde kunstiõpilasse - Françoise Gilot’. Neil sündis 2 last: Claude ja Paloma. Järgnesid mitmed lühisuhted ja afäärid: Picasso ei olnud inimene, kes hoiaks oma südame ainult ühele ja ainsale. Kunstnik oli tänu oma laiale sõpruskonnale kutsutud osalema ka mitmetes filmides, millest ta ei loobunud. Filmides mängis ta peamiselt iseennast. Ehedamaiks näiteks võiks tuua “Orfeuse testament”, aastal 1959 valminud linateos. Picasso töid on sageli kategoriseeritud erinevatesse perioodesse. Ehkki tema kunstnikukarjääri hilisemad tööd on sageli vaidlustatud erinevate perioodide suhtes. Sellest hoolimata saab eristada järgmisi perioode: Sinine periood (1901–1904), perioodi iseloomustab süngus, sinisetoonilised maalid on mõjutatud peamiselt tema Hispaanias olemisest ja reisimisest, sügavat mõju töödele avaldab ka tema lähisõbra surm. Piltidel kujutatakse akrobaate, arlekiine, prostituute ja vaeseid. Eriti iseloomulik on sel perioodil vägivaldse anatoomia kujutamine. Tähtsamateks töödeks võiks lugeda: "Vana kitarrimängija" (1903), tema autoportree, "Tragöödia", "La Celestina" Roosa periood (1905–1907), seda ajavahemikku iseloomustab lõbusam ja rõõmsam stiil roosa- ja oranžitaoliste värvidega. Ka siin domineerib maalidel arlekiinide ja akrobaatide rohkus. Tema tööd on mõjutatud Fernande Olivierist, skulptor ja kunstnik Pariisis. Rõõmsameelsus töödes on tingitud ka Pablo Pariisis olemise algusaastate romantilisusest ja õhkamisest, mida ta suurlinnas alguses koges. Selle perioodi tippteosteks võiks lugeda: "Arlekiinide perekond", "Arlekiinide perekond ahviga", "Kaks noorukit", "Tüdruk kitsega", "Alasti poiss" Aafrikat viljelev kunstiperiood (1908–1909), sel ajal on Picasso süübinud Aafrika motiividele ja mandri rahvuste eripäradele ja tunnusjoontele. Selle perioodi tippteoseks on "Avignioni neiud" Analüütilise kubismi periood ehk cezanne’elik periood (1909–1912), nagu nimetuski ütleb on tegemist kubismi rakendusega. Selle perioodi peamine mõjutaja oli Picasso jaoks Georges Braque, kellega tema tööd ka suuresti sarnanevad. Tööd iseloomustavad loodusvormide allutamine geomeetrilisele vormile. Maalidest võiks nimetada järgmisi: "Kitarrimängija", "Tütarlaps mandoliiniga", "Willhelm Uhde portree", "Akordionist" Sünteetilise (kubismi) kunsti periood (1912–1919), sellele perioodile on iseloomulikud kollaaž ja paberi lõikus. Mainimisväärseteks töödeks on: "Kitarr ja viiul", "Muusikariistad", "Itaalia tüdruk", "Naine tugitoolis", "Arlekiin viiuliga". 1950ndatel aastatel pühendus Pablo teiste suurkunstnike tööde imiteerimisse, ta lõi nende põhjal uusi maale. Teda huvitas sel perioodil eriti Velázquiz’, Goya, Poussini ja Courbet' teosed. Sellel aastakümnel pani ta suurt rõhku ka skulptuuride loomisele. Eriti silmapaistvaks said tema tööd Chicagos, kuulsaim neist kannab isegi nime "Chicago Picasso". Selle skulptuuri motiivi ja kujutatut ei oska keegi kindlalt öelda. Arvatakse nagu olevat lind, hobune, isegi naine või lihtsalt üks abstraktne kunstniku üllitis. On huvitav tõdeda, et Picasso loobus saamast 100 000 dollarit säärase šedöövri eest. Kunstniku elu kaks viimast aastakümmet olid kõige viljakamad tema pika kunstikarjääri jooksul. Pablo kunstilaad sel perioodil oli segu paljudest kunstiliikidest, mis tema töödes ka kajastusid. Pablo tegeles palju vasegravüüriga. Selle aja tööd on tal üsna erootilise kallakuga. On huvitav märkida, et mõned tema tööd ei olnud mitte signeeritud ainult kuupäevaga, vaid isegi numbritega; see tähendas, et ta oli päevas loonud mitu erinevat tööd ! Sellest ajast pärinevad näiteks säärased tööd nagu: "Musketäär", "Härjavõitleja ja alasti naine", "Embus" ja üks viimased töid, mis valmis 1972. aastal oli tema enda autoportree. 20. sajandi suurkunstnik suri 8. aprillil 1973 ning maeti Vauvenargues pargi surnuaeda. Matuste juures oli kummaline, et tema oma lapsi ei lastud osalema neil peiedel. On isegi teada Pablo Picasso elu viimased sõnad. Need kõlavad drink to me, mis peaks eesti keelde panduna tähendama ‘jooge minu heaks’ Suurkunstniku pärandit maailmale on raske hinnata. Vaatamata omaenda kunstiteoste tohutule arvule armastas ta koguda ta teiste kuulsate maalikunstnike, näiteks Henri Matisse töid. Pärast kunstniku surma oli paljude Picasso maalide saatus üpris lahtine. Paljud suurteosed läksid oksjonile, osad kunstimuuseumidesse jne. Tema tööde hinnad oksjonil olid hiiglasuured, näiteks töö "Pierrette’de abielu" müüdi 51 miljoni dollari eest. 1996. aastal loodi kunstniku eluloofilm – pealkirjaga "Looja ja hävitaja Picasso" ("Surviving Picasso")
25. oktoober 1881 Málaga, Hispaania – 8. aprill 1973 Mougins (Cannes'i lähedal), Prantsusmaa
Picasso oli hispaania kunstnik, kubismi rajaja. Ta tegeles peamiselt maalikunstiga, kuid tegi ta ka lavakujundusi ja illustreeris raamatuid. Pablo sündis José Ruiz y Blasco ja María Picasso y Lópezi perre esimese lapsena. Tema isa oli kunstiteadlane, kes tegutses peamiselt kohalikus muuseumis kuraatorina. Picasso esimesed kunstialased teadmised on just pärit isalt, näiteks õlimaalide tegemise oskus. Kogu lapsepõlve kestel külastas Pablo mitmeid kunstikoole, kus tema isa tunde andis. Vaatamata suurele kogemustepagasile mis nende aastatega kogunes ei lõpetanud Picasso kunagi Madridi Kunstiakadeemiat. Picasso esimesed kunstikatsetused leidsid aset Barcelonas. Sellal toetas teda Jaime Sabartés, kes oli hiljem palju aastaid Picasso sekretär. Tema esimesed tööd olid mõjutatud peamiselt isa eestkostest. 23. eluaastal asus ta elama Prantsusmaale. Siit said ka alguse tema erinevad kunstiperioodid. Peale Esimest maailmasõda muutus Picasso radikaalseks patsifistiks. Suurkunstnik ei võtnud osa Esimest maailmasõjast, Hispaania kodusõjast ega isegi Teisest maailmasõjast ainuüksi patsifistlikel printsiipidel. Peale Esimest maailmasõda austas ta kõrgelt kommunistlikku elulaadi, olles ise äge kommunist. Selle sõjaperioodide üks kuulsamaid teoseid on "Guernica", kus kajastatakse sõjakoledusi ja verevalamise mõttetust. Peale Teist maailmasõda astus Pablo Prantsuse Kommunistlikku Parteisse. Kuigi partei kritiseerimine Stalini juhikultuse ümber jahendas kunstniku suhtumist kommunismi, sellest hoolimata ei hüljanud ta oma nägemusi ideoloogiast kui ühest riigikorrast. 1962 sai ta lojaalse kommunismipooldajana ka Lenini rahupreemia. Juba lapsepõlvest peale meeldis Picassole suhelda inimestega, ta lausa vihkas üksindust, välja arvatud juhtudel, kui ta maalis mõnda oma kunstitöödest. Tema sõprade rohkust on raske hinnata, kuigi neid, kes tema töödele otsest mõju avaldasid, ei olegi nii palju. Esimestel Pariisi-aastatel oli tal eriti lähedane suhe Fernande Olivieriga, naisega, kes teda suuresti inspireeris. Kui Picasso Fernande'i hülgas, soojenesid tema suhted Marcelle Humbert’ga, Picasso kutsus teda hellitavalt Evaks. Picasso armastus naise vastu kajastub ka paljudes tema kubistlikes teostes. Kui Marcelle’l tuvastati vähk, oli entusiastlik kunstnik oma muusale igal sammul toeks. 1918. aastal abiellus Pablo Picasso Olga Khoklovaga, kes oli elukutseline baleriin. Sel ajajärgul elab Pablo luksuslikku ja kõrgkihile omast elulaadi. Abielupaaril sünnib ka poeg Paulo, kes kasvab liiderlikuks ja kombelõdvaks mootorratturiks (elukutseline võistleja), ta on kaua aega oma isa sohver. Kuigi Olgaga tekkisid mitmed suhte jahenemise perioodid, kestis abielu siiski paberite järgi 1955. aastani. Oleks rumal uskuda, et Picasso sel ajal ei kurameerinud ka teiste daamidega, seejuures peamiselt väga noortega. Kui Pariis 1944. aastal vabastati, kiindus Picasso noorde kunstiõpilasse - Françoise Gilot’. Neil sündis 2 last: Claude ja Paloma. Järgnesid mitmed lühisuhted ja afäärid: Picasso ei olnud inimene, kes hoiaks oma südame ainult ühele ja ainsale. Kunstnik oli tänu oma laiale sõpruskonnale kutsutud osalema ka mitmetes filmides, millest ta ei loobunud. Filmides mängis ta peamiselt iseennast. Ehedamaiks näiteks võiks tuua “Orfeuse testament”, aastal 1959 valminud linateos. Picasso töid on sageli kategoriseeritud erinevatesse perioodesse. Ehkki tema kunstnikukarjääri hilisemad tööd on sageli vaidlustatud erinevate perioodide suhtes. Sellest hoolimata saab eristada järgmisi perioode: Sinine periood (1901–1904), perioodi iseloomustab süngus, sinisetoonilised maalid on mõjutatud peamiselt tema Hispaanias olemisest ja reisimisest, sügavat mõju töödele avaldab ka tema lähisõbra surm. Piltidel kujutatakse akrobaate, arlekiine, prostituute ja vaeseid. Eriti iseloomulik on sel perioodil vägivaldse anatoomia kujutamine. Tähtsamateks töödeks võiks lugeda: "Vana kitarrimängija" (1903), tema autoportree, "Tragöödia", "La Celestina" Roosa periood (1905–1907), seda ajavahemikku iseloomustab lõbusam ja rõõmsam stiil roosa- ja oranžitaoliste värvidega. Ka siin domineerib maalidel arlekiinide ja akrobaatide rohkus. Tema tööd on mõjutatud Fernande Olivierist, skulptor ja kunstnik Pariisis. Rõõmsameelsus töödes on tingitud ka Pablo Pariisis olemise algusaastate romantilisusest ja õhkamisest, mida ta suurlinnas alguses koges. Selle perioodi tippteosteks võiks lugeda: "Arlekiinide perekond", "Arlekiinide perekond ahviga", "Kaks noorukit", "Tüdruk kitsega", "Alasti poiss" Aafrikat viljelev kunstiperiood (1908–1909), sel ajal on Picasso süübinud Aafrika motiividele ja mandri rahvuste eripäradele ja tunnusjoontele. Selle perioodi tippteoseks on "Avignioni neiud" Analüütilise kubismi periood ehk cezanne’elik periood (1909–1912), nagu nimetuski ütleb on tegemist kubismi rakendusega. Selle perioodi peamine mõjutaja oli Picasso jaoks Georges Braque, kellega tema tööd ka suuresti sarnanevad. Tööd iseloomustavad loodusvormide allutamine geomeetrilisele vormile. Maalidest võiks nimetada järgmisi: "Kitarrimängija", "Tütarlaps mandoliiniga", "Willhelm Uhde portree", "Akordionist" Sünteetilise (kubismi) kunsti periood (1912–1919), sellele perioodile on iseloomulikud kollaaž ja paberi lõikus. Mainimisväärseteks töödeks on: "Kitarr ja viiul", "Muusikariistad", "Itaalia tüdruk", "Naine tugitoolis", "Arlekiin viiuliga". 1950ndatel aastatel pühendus Pablo teiste suurkunstnike tööde imiteerimisse, ta lõi nende põhjal uusi maale. Teda huvitas sel perioodil eriti Velázquiz’, Goya, Poussini ja Courbet' teosed. Sellel aastakümnel pani ta suurt rõhku ka skulptuuride loomisele. Eriti silmapaistvaks said tema tööd Chicagos, kuulsaim neist kannab isegi nime "Chicago Picasso". Selle skulptuuri motiivi ja kujutatut ei oska keegi kindlalt öelda. Arvatakse nagu olevat lind, hobune, isegi naine või lihtsalt üks abstraktne kunstniku üllitis. On huvitav tõdeda, et Picasso loobus saamast 100 000 dollarit säärase šedöövri eest. Kunstniku elu kaks viimast aastakümmet olid kõige viljakamad tema pika kunstikarjääri jooksul. Pablo kunstilaad sel perioodil oli segu paljudest kunstiliikidest, mis tema töödes ka kajastusid. Pablo tegeles palju vasegravüüriga. Selle aja tööd on tal üsna erootilise kallakuga. On huvitav märkida, et mõned tema tööd ei olnud mitte signeeritud ainult kuupäevaga, vaid isegi numbritega; see tähendas, et ta oli päevas loonud mitu erinevat tööd ! Sellest ajast pärinevad näiteks säärased tööd nagu: "Musketäär", "Härjavõitleja ja alasti naine", "Embus" ja üks viimased töid, mis valmis 1972. aastal oli tema enda autoportree. 20. sajandi suurkunstnik suri 8. aprillil 1973 ning maeti Vauvenargues pargi surnuaeda. Matuste juures oli kummaline, et tema oma lapsi ei lastud osalema neil peiedel. On isegi teada Pablo Picasso elu viimased sõnad. Need kõlavad drink to me, mis peaks eesti keelde panduna tähendama ‘jooge minu heaks’ Suurkunstniku pärandit maailmale on raske hinnata. Vaatamata omaenda kunstiteoste tohutule arvule armastas ta koguda ta teiste kuulsate maalikunstnike, näiteks Henri Matisse töid. Pärast kunstniku surma oli paljude Picasso maalide saatus üpris lahtine. Paljud suurteosed läksid oksjonile, osad kunstimuuseumidesse jne. Tema tööde hinnad oksjonil olid hiiglasuured, näiteks töö "Pierrette’de abielu" müüdi 51 miljoni dollari eest. 1996. aastal loodi kunstniku eluloofilm – pealkirjaga "Looja ja hävitaja Picasso" ("Surviving Picasso")